Lugesin seda teist korda. Esmakordne lugemine oli 2019. aasta suvel. Tollal tundus ilmselt raamatu teema nii huvitav, et põhitähelepanu läkski otsestele sündmustele ja vähem sellele, milline raamat üldiselt oli.
Peategelased: Marianne ja Connell (algul õpilased, siis üliõpilased)
Tegevusaeg: 2011-2015 (kuigi see nagu ülioluline pole)
Tegevuskoht: Iirimaa (väljamõeldud väikelinn Carricklea ja päris Dublin)
Teema on see, kuidas Marianne ja Connell üksteise elusid mõjutavad. Kui suurt rolli mängib see, kes on sinu kõrval ja läheduses murrangulistel aastatel (mingi 16-20+ on enamasti murranguline, nii peas toimuva kui ümbritseva mõttes). Need võivad päris palju olla inimesed, keda sa tegelikult pole ise enda lähedusse valinud, vaid kes lihtsalt juhtuvad seal olema (näiteks klassikaaslasi reeglina ju ei vali). Ja siis on inimesi, kelle läheduses tahaks olla sellepärast, et see nagu... sobib lihtsalt. Ühtlasi näeme, kuidas keskkond võib inimeste rolle ja olemist muuta.
Esmakordselt lugedes elasin Connellile ja Marianne'ile väga kaasa. Nagu vaikimisi kohe. Seekord peab ütlema et nii palju ei elanud. Pole kindel, kas Marianne mulle väga meeldis. Muidugi oli tal täitsa pekkis perekond ja ses osas maksis talle kaasa tunda, aga mingid tahud temast... Nägemus iseenda erilisusest ilmselt aitas tal pekkis perekonna hulgas ellu jääda. Samas kuidas tekib teadmine enda erilisusest, kui perekond väiksest peale sulle korrutab, et sa midagi väärt pole?
Üks asi, mida esimest korda lugedes kindlasti tähele ei pannud, oli tekstitihedus. Ilmselt oli asi mõnevõrra ka minu keskendumisraskustes, aga päris paljusid lauseid lugesin seekord kaks korda. Sõnad polnud võõrad, aga neid oli, nagu öeldud, tihedalt. Peategelaste mõtete kirjeldamine üksteise suhtes oli mitut puhku väga täpne ja niuke... ootamatu? originaalne? Polnud alati kõige ilmselgemad asjad, mida keegi võib mõelda kellegi kohta, kes talle meeldib. Kohati oli natuke ka vaadake kui lahedaid sõnu ja konstruktsioone ma kasutan-tunnet. (Maitea, on see noore kirjaniku puhul paratamatu?) Õnneks polnud seda häirivalt palju.
Mulle tundub, et paljud lugejad kritiseerivad Sally Rooneyt jutumärkide mittekasutamise pärast. Üheski tema raamatus pole neid. Rooney ise ütleb, et nii tundub tekst loomulikum, lugejad ütlevad, et on raskem jälgida. Maitea, kas ma ses asjas just autori poolel olen, aga mind pole jutumärkide puudumine seni seganud. Tekst tõesti voolab.
"Normal people" tehti üsna ruttu ka seriaaliks. Täpselt on meeles, millal see välja tuli, sest oli aprill 2020, koroonakevad. Seriaalis on häid stseene. Üks on kohe eriti hea. Ja üks peaosatäitja Paul Mescal, kelle jaoks Connell oli põhimõtteliselt esimene linaroll, on sealt edasi saanud väga kuulsaks. Aga see mulje võib olla ka petlikest sotsiaalmeedia algoritmidest tekkinud.
Samalt autorilt varem loetud:
- "Normal people"
- "Vestlused sõpradega"
- "Beautiful world, where are you"
Kommentaarid
Postita kommentaar