Truffe kirjanurk

Frank on muusikapoe pidaja 1980. aastate lõpu Suurbritannias (linnas, mille nime ei nimetata). Ta on veendunud vinüülimüüja ega taha kuuldagi CD pealetungist. Tal oli kunagi ema, kes mängis suurt rolli Franki suhtumise kujunemises muusikasse ja ellu. Praegu on tal mõned sõbrad, kes elavad või peavad oma äri Frankiga samal tänaval. Tänavat soovib üles osta üks ehitushai, et seal kinnisvaraarendusega tegeleda. Umbes selline seis on. Ja siis tuleb ühel päeval poodi salapärane rohelise mantliga sakslanna Ilse.  Kuna raamatu nimi on "The Music shop", siis loomulikult on siin palju viiteid muusikale. Frankil on nimelt võime oma klientidele kuulamiseks pakkuda just seda, mida keegi sel hetkel kõige rohkem vajab. Kui viitsimist on, võib palju aega veeta kõiki mainitud muusikapalu läbi kuulates. Sel juhul on kindlasti veel huvitavam lugeda peategelase nägemust neist. Mul läks algul ikka aega selle raamatuga. Mitte et igav oleks olnud, aga kuidagi kunstlik tundus. On selliseid raamatui...

Peategelane on Cath, 18-aastane ülikooli alustav tütarlaps. Pärismaailmas lihtsalt üks tüdruk, fanfictioni maailmas Magicath, populaarse Simon Snow raamatusarja põhjal fanfictioni kirjutaja ning kümnete tuhandete poolt loetud hiigelpika jutu "Carry on" autor. Nii et mõnes mõttes nagu internetikuulsus.  Ülikoolielu osutub muidugi selliseks, mis ei võimalda enam igapäevaselt mitut tuhandet sõna internetiavarustesse postitada. Mängu tulevad uued inimesed ja probleemid. Muuhulgas ka see probleem, kas või kuidas fanfictioni kirjutamise pealt originaalkirjutistele üle minna. Kui lihtne või raske siis ikkagi on mingit oma maailma luua? Cathil on ühtlasi isa ja võõrandunud ema ja kaksikõde ja toakaaslane ja tolle sõber. Nendega tuleb ka sekeldusi ette. Üsna paks raamat on ja minu meelest see sobib. Sest kui mõelda, et fanfiction on siin suur teema, siis sihukesed ülipikad fanfictionid on ka tihti ikka väga mahukad (mahukamad kui originaalmaterjal). Mis mulle reeglina ei meeldi (ja ei...

Viimaste jõulude paiku tuli televisioonist film "Howards End", hiljuti vaatasin filmi "A room with a view". Mõlemad mulle hirmsasti meeldisid ja on tehtud E. M. Forsteri raamatute põhjal. "Maurice" on ka Forsteri raamat (millest samuti film tehtud, aga seda pole veel vaadanud).  "Maurice" on kirjutatud kusagil 1913-14, aga avaldati esmakordselt alles 1971 peale autori surma. Lihtsalt öelda on lugu sellest, kuidas Maurice avastab, et on gei. Kuidas elada homoseksuaalina 20. sajandi alguse Inglismaal, kus samasooliste suhted on kriminaliseeritud? Ja veel enam, mida ise endast arvama peaks? Kas peaks endaga leppima või püüdma muutuda? Ons muutuda võimalik? Kuigi sisu on üsna raske ja dramaatiline, siis raamatu meeolu pole selline. On hoopis voogav ja kulgev, sarnaneb nonde eelpool mainitud filmidega.  Ei tea, kas see on spoiler, aga lõpp oli minu jaoks üllatav. Kuidagi ei uskunud, et nii võib minna. Aga autor kusagil ütles, et ta põhimõtteliselt tah...

Filmid  Teiste elu Umbes 15 aastat tagasi olin näinud, tollal oli mõjuvam. Hea lugu muidu. Tegevus käib Ida-Saksamaal ja teemaks on nuhkimine ühe (mitte eriti riigitruu?) näitekirjaniku järele. Tegelikult muidugi, nagu sellistes filmides ikka, on teemaks inimlik suurus. Võõrkeelse filmi Oscari võitja  Leap year Ka olin kunagi näinud. Tugevad küljed on kaunid Iirimaa vaated (sest seal toimub tegevus) ja Matthew Goode'i karakter ja näitlemine. Amy Adamsi tegelaskuju veits üle keeratud (aga see on vist ka eesmärk). Romantiline komöödia. Vaadata siis, kui midagi kerget ja naljakat tahta. A room with a view Oh, suurepärane! Sarnaneb Howards Endiga (ilmselt alusmaterjali sama autori tõttu). Võimalik näha 35 aastat nooremat Helena Bonham Carterit, Maggie Smithi, Daniel Day-Lewist, Judi Denchi. Sisu on selline, et ega ülitihti midagi juhtu, aga küll on tore vaadata. Ja kui esmakordselt Firenzesse minna, tuleb võtta hea vaatega tuba.  Helena Bonham Carter ja Maggie Smith Guernsey ...

Raamatu tegevus laiub läbi mitme aastakümne. Jälgitakse (noor)meest, tema õde ja venda, kelle vanemad laste (eel)teismeea paiku hukkuvad. Iga laps elab oma elu sealtpeale mõnevõrra erinevalt. Minategelane Jules näiteks kasutab fantaasiamaailma abi, ühtlasi leiab internaatkoolis õppides sõbra Alva (oluline tegelane läbi kümnendite). Alva on tüdruk, kes tahab raamatukangelaseks saada. Huvitav ambitsioon.  Raamatu moodi raamat, kus ei tule iga hetk pähe mõtet, kuidas see kõik filmis välja võiks näha (paljude tänapäeva raamatute põhikülgi), sest suurte sündmuste mõttes ei juhtu kogu aeg midagi, päris palju on kulgemist ja olemist ja selgitamist. Meelolu on kogu raamatu jooksul millegi halva ootusest varjutatud ja ei saa salata, et masendavaid kohti on üks või rohkem. Masekas on siin õigustatud. Maitea, kui tihti ma üldse kasutan millegi kirjeldamiseks sõna orgaaniline, aga selle raamatu puhul tuli see väga pähe. Terviklik oli teine sõna.  Saatesõnast lugesin, et autor kirjutas sed...

  Kirjeldus raamatu kaanelt:  Simon, Garance ja Lola – kolm täiskasvanud õde-venda – põgenevad sugulase igavast pulmast ja lähevad külla oma noorimale vennale Vincentile, kes on end sisse seadnud suursuguses lossis. Mõneks tunniks unustavad nad lapsed, abikaasad, lahutused, õpingud ja naudivad täiskasvanuina ühte viimast, lapsepõlvest näpatud päeva. See ongi suuresti kõik, mis ka minul öelda on. Fragmentidest koosnevad romaanid pole vist siiski minu stiil. Paar head nalja oli ja üldine idee, et õed-vennad tulevad koos lapsepõlvest, mis elu jooksul aina kaugemale jääb, meeldis. Aga idee vormistus, jah, sedakorda ei istunud.  Aga Anna Gavalda on ilmselt piisavalt tuntud ja lugejate hulgas hinnatud kirjanik, et sedasama raamatut annaks eesti keeles välja kaks erinevat kirjastust (esimene kord aastal 2010 ja teine 2021). 

  Varraku Ajaviiteromaani sari on väga laiahaardeline. Olen sealt lugenud raamatuid, mille puhul tekib mõte, kas tõesti on tegemist vaid ajaviitega, ja ka selliseid, mis on tõesti just head ajaviiteraamatud. "Tere tulemast Flanagansi" ja "Flanagansi naised" teevad ajaviiteromaani nimetusele liiga. Esimene raamat veel kuidagi õigustab ennast, aga "Flanagansi naised" on ikka täiesti tühi. Tegevus toimub eri aegadel 1950ndatest 80ndateni, keskmes uhke hotell Flanagans Londonis ja selle omanik Linda, lisaks mitmed hotellitöötajad, hiljem ka nende järeltulijad. See, mis tegelastega raamatute jooksul juhtub, on klišeesid täis lihtsakoeline seebikas.  Liinid on väljaarendamata, jutt kaldub korduvalt labasusse, tegelased ei tundu just kuigi sügavad ja/või on mul neist täiesti ükskõik. Kogu asi jätab enda lõbuks kirjutatud fan fictioni mulje. Sellise, kus kirjutaja peas on tegemist suurepärase asjaga. Millegipärast (põhjuseid võib mitmeid olla) ei jõua see asi sama...