Truffe kirjanurk

Öös on teistmoodi lõhnad ja hääled. Öö võib tunduda tummana vaid distantsilt, lähemal vaatlemisel annab öö mitmeid elumärke. Me keskel on inimkaslasi, kes päeval võivad tunduda päris ontlikena, mõnikord isegi igavatena. Kuid neil hakkab sisimas surisema alles siis, kui viimanegi päikesekiir on kadunud. Nad hiilivad tänavaile, et jälgida silmanurgast teiste omasuguste sebimist, põlevate silmade ja tukslevate sõõrmetega. Neil on kombeks kassi kombel üksteist taga ajada - teha köietantsu katuseäärtel või traavida üle aedade. Ning kui nad üksteist kätte saavad, siis löövad kaisus nurru, nagu homset ei tulekski. Kuna linnasüdames võib öiste kasside rahumeelset kulgemist segada bravuurikate briti kukekarjade tolgendamine ja üldse igasugune lärmakas kontingent, siis hoiavad nad pigem kesklinna lähedastesse agulitesse: Kassisabasse, Kalamajja, Supilinna...Koerinimestele ei tasu seda kõike muidugi rääkida - nemad magavad siis ammu õndsalt. Kuid kassid teavad, millest jutt. Muusa, september 2007...

1. Kas sa said oma nime kellegi järgi? Kuulu järgi Kaisa Randpere järgi, kes oli tol ajal Eesti noorim poliitvang ja on nüüd minust mõni aasta vanem tütarlaps. 2. Millal viimati nutsid? Nutmine on suhteline 3. Kas sulle meeldib su käekiri? Väga meeldib 4. Mis on su lemmik lõunasöök? Võileib ja tee ilmselt. Aa, siin on lemmikut küsitud. Crepi kanasalat? 5. Kas sul on lapsi? Ei ole, aga ma arvan, et edasiminek on ka see, et ma nüüd juba arvan, et võiks kunagi olla. 6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber? Ilmselt mitte, sest minuga on natuke raske sõbraks saada, kuna ma ise ei lähe reeglina kellegagi rääkima. 7. Kas oled tihti sarkastiline? Mingi evil smile on mul küll. 8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud? Ei, aga mu mu kurk ja mõlemad mandlid vaheldumisi on praegu ja tihti nii valusad, et ei tea kauaks neid veel jätkub. 9. Kas sooritaksid benji-hüppe? Mulle vist meeldib natuke teist sorti ekstreemsus. 10. Millised on su...

...ehk et nüüd on peale kino ka pulmas käidud. Valge kleit, jah-sõnad ja süldibänd kuuldud, tahaks tähelepanu juhtida hoopis sellele, et sügis on kõige parem pulmitamise aastaaeg. Ilus värviline, mis tol päeval reeglina domineeriva valgega sobib. Lisaks on nagunii oodatav, et sügisel vihma sajab, seega pole kellegi päev sellepärast rikutud. Suvel ootaksid kõik päikest ja vihm oleks tunduvalt suurem probleem. Ja lisaks, nagu teisedki ütlesid, pole vihm halb enne, vaid peseb just kõik halva maha. Mis puutub pulmades alati hästi näha olevatesse paaridesse, siis neid on erinevaid. Mõned on nii loogilised ja armsad koos, et sa tead, et nad jäävad. Mõned on pidevalt karvupidi koos, aga ka nende puhul tead, et nad jäävad. Jee või midagi selle peale. Muidu on kodus endiselt samad lõhnad : kombinaat, lahkuvad lehed ja ajalooõpetaja õunapuud. Viimased ripuvad muide ahvatlevalt üle aia, aga on õnneks nii punased, et jätavad hapu mulje;) Tulles Tartusse bussiga, mis sõidab alla kahe tunni, on võim...

Hästi vahva on kirja saada. Tavalist kirja muidugi eriti, aga kuna see praegusel ajal eriti vähetõenäoliseks on muutunud, siis ka e-kiri kõlbab. Kui on natuke pikem kiri, siis mulle meeldib teda mitu korda üle lugeda. Mitte mitu korda järjest lugeda, vaid näiteks päeval lugeda ja siis enne magamaminekut veelkord. Ilmselt kiri ei saa olla nii mitmekihiline kui film või raamat, aga siiski võib taaslugemisel uusi detaile märgata peaaegu alati. Nii et kui kellelgi on täna näiteks sünnipäev, siis soovin talle palju pikki kirju:) Tore on ka see, kui keegi tuleb sinu juurde ja lihtsalt ütleb tere. Ei peagi olema võhivõõras, täiesti vabalt võib üksteise olemasolust ka varem teadlik olla, nime ja muud täpsustavat teadmata. Koon kinnast. Halli ja kollasega. Samadest lõngadest salli harutasin üles (materjali saamise tarvis), ei meeldinud enam. Sallimood on muutlik;)

Kes oskab öelda mis tähtkuju see on, kus on kolm tähte diagonaalis paremalt vasakule. Vahtisin teda hoolega ja loomulikult jäi teelohus olnud porilomp jala ette. Imelik on see, et pärast tundus hoopis teine jalg märg. Soovkujutelm sellest, et tegelik märg jalg oleks kuiv, muutis näiliselt märjaks kuiva jala? Ja miks alati peab mingi suvaline jope ära rikkuma minu plaani kõndida läbi öise(sest päevane oleks märksa keerulisem) Tartu nägemata ühtegi inimest... Ja miks ma ennast süüdi tunnen asjade pärast, mida ma pole lubanud, et ma teen. Isegi mitte ainult süüdi, vaid ka lihtsalt halvasti, et need asjad on tegemata jäänud, sest tegelikult ma tahaksin neid teha.Isegi siis,kui pole olnud mingit kokkulepet. Aga see kisub eelmise postituse minu inimeste teemasse. Mõte ja soov ja siis tegematajätmine. Ja kas Tähtvere tänav ongi nüüd minu jaoks alati SEE tänav? Aga vähemalt kultuurilise eneseharimise valdkonnas on asjad korda läinud täna:)

Vahel mõtlen ikka selle peale kui hea on tunda mõningaid inimesi. Kuigi peaaegu alati on nii, et üks tähendab teisele rohkem kui teine esimesele, ei pea see tingimata veel halb olema. Kui vahel kimbutavast kibedast tundest üle olla, siis on see ju isegi päris loogiline. Keegi, kes on minust rohkem kui mõni aasta vanem, peabki pigem mulle mõju avaldama, vastupidi saaks ka, aga seda ilmselt kuigi tihti ei juhtu, ja loogiline ongi. Ühesõnaga kokkuvõttes tahan sedasama öelda mis alguses: mõne inimese puhul on lihtsalt hea teada, et sa teda tunned või oled tundnud ja hea on mõista seda mõju, ,mida ta sinu elule on avaldanud, isegi kui see alguses negatiivne tundub. Või siis on kedagi hea tunda kasvõi sellepärast, et saada teada, et sellised inimesed on ka päriselt olemas. Ja veel. Tõtt-öelda ma ei ole suurem sõprade järgi igatseja. Mitte kuidagi halvas mõttes, väga tore on nendega midagi teha ja külas käia kõik, aga omaette olles ma ei mõtle kuigi tihti selle peale, et küll olid ikka ajad ...

...ehk läbi Tähtvere Härma poole Niisiis hakkasin poole kuue paiku minema. Uksest välja astudes nägin maja juures seisva auto katusel istuvat kassi. Kui ta poleks olnud kass, ütleksin, et istus seal nagu padakonn, hästi tähtsa näoga. Mõtlesin korraks tuppa fotokat võtma minna, et kiisut pildile püüda, aga kuna kell polnud tegelikult pool kuus, vaid natuke rohkem, otsustasin seda mitte teha(pärast muidugi selgus, et oleks kolm korda jõudnud). Umbes kümme sammu edasi auto juurest on üks prügihunnik. Seal oli järgmine kass, selline hiiliva vanamehe näoga mustuke. Ja veel mõned sammud edasi oli taas üks kass- kõndis keset sõiduteed nagu milenki(on see sõna olemas ikka onju?). Marja ja Tähtvere nurgal oli koer, too passib seal pidevalt. Ühesõnaga tahan öelda, et üheski muus linnaosas pole nii palju loomi näha. Kui end treppidest(Tähtvere tn ja Laulupeo pst vahel) üles vinnasin, tuli vastu IP(teatrikriitik ja laulja sealt bändist, mida me kõik tagasi tahame), poeg kukil. Muheles. Muhelesin v...