Otse põhisisu juurde

Koorikõnd

...ehk läbi Tähtvere Härma poole

Niisiis hakkasin poole kuue paiku minema. Uksest välja astudes nägin maja juures seisva auto katusel istuvat kassi. Kui ta poleks olnud kass, ütleksin, et istus seal nagu padakonn, hästi tähtsa näoga. Mõtlesin korraks tuppa fotokat võtma minna, et kiisut pildile püüda, aga kuna kell polnud tegelikult pool kuus, vaid natuke rohkem, otsustasin seda mitte teha(pärast muidugi selgus, et oleks kolm korda jõudnud).
Umbes kümme sammu edasi auto juurest on üks prügihunnik. Seal oli järgmine kass, selline hiiliva vanamehe näoga mustuke. Ja veel mõned sammud edasi oli taas üks kass- kõndis keset sõiduteed nagu milenki(on see sõna olemas ikka onju?). Marja ja Tähtvere nurgal oli koer, too passib seal pidevalt. Ühesõnaga tahan öelda, et üheski muus linnaosas pole nii palju loomi näha.
Kui end treppidest(Tähtvere tn ja Laulupeo pst vahel) üles vinnasin, tuli vastu IP(teatrikriitik ja laulja sealt bändist, mida me kõik tagasi tahame), poeg kukil. Muheles. Muhelesin vastu.
Hurda tänaval oli üks hästi punane pihlakas, suur osa marju juba maha kukkunud ja pudruks tallatud. Ka vist omamoodi lahkumise ilu. Nagu ploomipuugi, mille küljes oli täpselt kaks ploomi.
Täna ma sain esimest korda aru, miks Tamme pst nimi on Tamme puiestee. Seal on tammed!
K.A. Hermanni tänaval kasvab kibuvits. Kannab vilja ka. Ma ei tea, kas olengi varem niimoodi näinud kibuvitsa. Mul on vist tema suhtes mingi eelarvamus olnud, et mingi naiste tee umbes, emakale hea ja misiganes. Ei tea kas on ka tegelikult..just täna jõin mingit.
Paar aastat tagasi umbes sel ajal ma otsustasin, et nüüd olen õnnelik. Ega see päris nii ei käi ju, aga täna otsustasin jälle.

Kommentaarid

  1. ÕSis seda sõna küll ei ole, aga vabalt Tiiu pläkk.
    Ja kibuvits on muuhulgas kõige suurema C-vitamiinisisaldusega taim Eestimaa pinnal, kisagu astelpajujüngrid, mis tahavad :)
    Ja Annelinnas on ka vÄHEMALT sama palju kasse (H)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...