Öökassidele

Öös on teistmoodi lõhnad ja hääled. Öö võib tunduda tummana vaid distantsilt, lähemal vaatlemisel annab öö mitmeid elumärke. Me keskel on inimkaslasi, kes päeval võivad tunduda päris ontlikena, mõnikord isegi igavatena. Kuid neil hakkab sisimas surisema alles siis, kui viimanegi päikesekiir on kadunud. Nad hiilivad tänavaile, et jälgida silmanurgast teiste omasuguste sebimist, põlevate silmade ja tukslevate sõõrmetega. Neil on kombeks kassi kombel üksteist taga ajada - teha köietantsu katuseäärtel või traavida üle aedade. Ning kui nad üksteist kätte saavad, siis löövad kaisus nurru, nagu homset ei tulekski.
Kuna linnasüdames võib öiste kasside rahumeelset kulgemist segada bravuurikate briti kukekarjade tolgendamine ja üldse igasugune lärmakas kontingent, siis hoiavad nad pigem kesklinna lähedastesse agulitesse: Kassisabasse, Kalamajja, Supilinna...Koerinimestele ei tasu seda kõike muidugi rääkida - nemad magavad siis ammu õndsalt.
Kuid kassid teavad, millest jutt.

Muusa, september 2007.