Otse põhisisu juurde

(Minu) inimesed

Vahel mõtlen ikka selle peale kui hea on tunda mõningaid inimesi. Kuigi peaaegu alati on nii, et üks tähendab teisele rohkem kui teine esimesele, ei pea see tingimata veel halb olema. Kui vahel kimbutavast kibedast tundest üle olla, siis on see ju isegi päris loogiline. Keegi, kes on minust rohkem kui mõni aasta vanem, peabki pigem mulle mõju avaldama, vastupidi saaks ka, aga seda ilmselt kuigi tihti ei juhtu, ja loogiline ongi. Ühesõnaga kokkuvõttes tahan sedasama öelda mis alguses: mõne inimese puhul on lihtsalt hea teada, et sa teda tunned või oled tundnud ja hea on mõista seda mõju, ,mida ta sinu elule on avaldanud, isegi kui see alguses negatiivne tundub. Või siis on kedagi hea tunda kasvõi sellepärast, et saada teada, et sellised inimesed on ka päriselt olemas.
Ja veel.
Tõtt-öelda ma ei ole suurem sõprade järgi igatseja. Mitte kuidagi halvas mõttes, väga tore on nendega midagi teha ja külas käia kõik, aga omaette olles ma ei mõtle kuigi tihti selle peale, et küll olid ikka ajad või küll tahaks just selle või selle inimesega kokku saada. Ma ei tea, külm süda või mis. See on tavaliselt, onju. Ja nüüd äkki koorist tulles eile(see Tähtvere kaudu käimine ikka mõjub kuidagi teisiti) hakkan järsku mõtlema, et küll oleks hea, kui ... oleks siin, tahaks temaga rääkida jne. Kummaline kohe.
Ja veel.
Roosa hiigelpõrsa kujulise õhupalli suurust ego ei maksa endale tahta. Halb kohe vaadata, kui keegi, kes kunagi alguses tundus üsna ok inimene, aina enam roosaks ja kärsaliseks tõmbub. Isegi siis, kui see inimene minu isiklike sõprade ega ka teretuttavate hulka ei kuulu. Lihtsalt panen tähele ja paha on kohe vaadata. Samas ega ei saa öelda, et see oleks kuidagi parem sellisest egost, mille saab vabalt hõlma alla ära peita. Oijah, jutt kisub mölaks.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...