Ilusa pealkirjaga raamat. Kaanepilt meenutab natuke kunagist Kunstiakadeemia reklaamikampaaniat, kus pandi tänaval suvalise koha peale üksik uks üles ja kutsuti sisse astuma. Leidlik.
Raamatus on ka üks kool, Eleanor West’s Home for Wayward Children, kuhu võetakse õppima teistsuguste kriteeriumide alusel kui tavakooli. Sealsed lapsed on kõik külastanud mingit teist maailma. Kõigil on see teine maailm erinev - kes tantsis luukeredega, kes kõndis vikerkaartel. Olles mingil põhjusel nö tavamaailma tagasi sattunud, on nende kõigi suurim soov leida uuesti portaal teise maailma, sest seal tundsid nad end nagu kodus. Eleanor Westi koolis õpetatakse lapsi muuhulgas elama ka mõttega, et nad tollesse kodusesse maailma võib-olla enam kunagi naasta ei saa.
Polnud üldse selline raamat, mida tavapäraselt loen. Algul tikkus pähe minu jaoks stereotüüpne mõte, et tegemist on taaskord looga, mille tegelased on meelega iseäralikud/omapärased/kiiksuga tehtud, et nad (ja selle kaudu kogu raamat) huvitavad ja lahedad tunduksid. Sain sellest mõttest siiski lahti.
On olemas raamatud, kus asjad üsna lahti seletatakse, ja raamatud, kus jäetakse mitmeid asju seletamata ja lahtiseks. Mulle meeldivad äraseletavad raamatud enamasti rohkem. Tahan üsna täpselt aru saada maailmast, kus tegevus toimub. Realistliku maailma puhul on see reeglina lihtsam. Siin ei olnud realistlik maailm ja üleliia palju selgitamisega ka vaeva ei nähtud. Õpilaste kohta olid olemas mingid skaalad, kes seal siis kuhu asetus... tundus huvitav, aga kui täpset pilti pole, millest see skaala üldse koosneb, siis mind hakkab segama, et ma aru ei saa.
Samas arutlemine selle üle, kas kogu see lugu ja kõik need maailmad sümboliseerisid midagi, oli minu peas huvitav. Kas lihtsalt seda tavamaailmaga mittesobimist, mida inimesed mingil ajal võivad tunda, või seda mittesobimist, mis ei lähegi mööda, sest nii on looduse poolt ette nähtud.
Raamatus oli vaid 170 üsna väikeses formaadis lehekülge. Fantaasiaromaanide teema on reeglina pigem 470+ lehekülge. Rohkematel lehekülgedel oleks saanud asju rohkem lahti seletada, aga samas tundub, et autoril oli mitteseletamisega mingi oma teema. Kas peaks järgmiste raamatute põhjal terviklikuma pildi kokku saama või tahtiski, et lugeja ise välja mõtleks.
Järgmisi raamatuid on muide terve hulk - sel aastal ilmus 11. osa. Aga tundub, et tegelased pole alati samad. (Kuigi vahepeal on.) Paistab, et järgmised osad on sama õhukesed kui esimene. Mul nagu vahepeal tekib kerge huvi ja soov mõnda järgmist osa lugeda, aga siis kaob jälle ära.
Raamat on mitmelt poolt auhinnatud või nomineeritud. Hugo, Nebula, Tiptree, Goodreadsis ka kandideeris.
Eesti keelde ei ole tõlgitud.
Kommentaarid
Postita kommentaar