Otse põhisisu juurde

Seanan McGuire "Every heart a doorway"

Ilusa pealkirjaga raamat. Kaanepilt meenutab natuke kunagist Kunstiakadeemia reklaamikampaaniat, kus pandi tänaval suvalise koha peale üksik uks üles ja kutsuti sisse astuma. Leidlik.

Raamatus on ka üks kool, Eleanor West’s Home for Wayward Children, kuhu võetakse õppima teistsuguste kriteeriumide alusel kui tavakooli. Sealsed lapsed on kõik külastanud mingit teist maailma. Kõigil on see teine maailm erinev - kes tantsis luukeredega, kes kõndis vikerkaartel. Olles mingil põhjusel nö tavamaailma tagasi sattunud, on nende kõigi suurim soov leida uuesti portaal teise maailma, sest seal tundsid nad end nagu kodus. Eleanor Westi koolis õpetatakse lapsi muuhulgas elama ka mõttega, et nad tollesse kodusesse maailma võib-olla enam kunagi naasta ei saa. 

Polnud üldse selline raamat, mida tavapäraselt loen. Algul tikkus pähe minu jaoks stereotüüpne mõte, et tegemist on taaskord looga, mille tegelased on meelega iseäralikud/omapärased/kiiksuga tehtud, et nad (ja selle kaudu kogu raamat) huvitavad ja lahedad tunduksid. Sain sellest mõttest siiski lahti.

On olemas raamatud, kus asjad üsna lahti seletatakse, ja raamatud, kus jäetakse mitmeid asju seletamata ja lahtiseks. Mulle meeldivad äraseletavad raamatud enamasti rohkem. Tahan üsna täpselt aru saada maailmast, kus tegevus toimub. Realistliku maailma puhul on see reeglina lihtsam. Siin ei olnud realistlik maailm ja üleliia palju selgitamisega ka vaeva ei nähtud. Õpilaste kohta olid olemas mingid skaalad, kes seal siis kuhu asetus... tundus huvitav, aga kui täpset pilti pole, millest see skaala üldse koosneb, siis mind hakkab segama, et ma aru ei saa.

Samas arutlemine selle üle, kas kogu see lugu ja kõik need maailmad sümboliseerisid midagi, oli minu peas huvitav. Kas lihtsalt seda tavamaailmaga mittesobimist, mida inimesed mingil ajal võivad tunda, või seda mittesobimist, mis ei lähegi mööda, sest nii on looduse poolt ette nähtud.

Raamatus oli vaid 170 üsna väikeses formaadis lehekülge. Fantaasiaromaanide teema on reeglina pigem 470+ lehekülge. Rohkematel lehekülgedel oleks saanud asju rohkem lahti seletada, aga samas tundub, et autoril oli mitteseletamisega mingi oma teema. Kas peaks järgmiste raamatute põhjal terviklikuma pildi kokku saama või tahtiski, et lugeja ise välja mõtleks. 

Järgmisi raamatuid on muide terve hulk - sel aastal ilmus 11. osa. Aga tundub, et tegelased pole alati samad. (Kuigi vahepeal on.) Paistab, et järgmised osad on sama õhukesed kui esimene. Mul nagu vahepeal tekib kerge huvi ja soov mõnda järgmist osa lugeda, aga siis kaob jälle ära.

Raamat on mitmelt poolt auhinnatud või nomineeritud. Hugo, Nebula, Tiptree, Goodreadsis ka kandideeris.

Eesti keelde ei ole tõlgitud.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...