Otse põhisisu juurde

Viola Ardone "Rongilapsed"


1946. aastal sündis Itaalia kommunistide hulgas algatus, mille käigus pakuti (vaese) Lõuna-Itaalia peredele võimalust saata mõni oma laps teatud ajaks (rikkama) Põhja-Itaalia perre elama. Et sõjajärgset rasket aega paremini üle elada. 

Algatusest jõuti ka teostuseni. Raamatus reisibki väike Amerigo koos rongitäie teiste lastega kodulinnast Napolist Modenasse. Ta asub elama ühe naisterahva juurde, sõbruneb ka tolle õe pere ja lastega, õpib ja areneb. Ja siis tuleb ühel hetkel tagasi minna.

Vastandlikud maailmad torkavad teravalt silma. Napolis tegeleb Amerigo olude sunnil raha teenimisega, ema tundub talle eemalolev ja aina igatsemas oma teist poega Luigit, kes (Amerigo ajaarvestuse järgi) ammu surnud on. Aga Modenas naerdakse, tähistatakse sünnipäevi, märgatakse kultuuri. Kui kogu energia ei lähe endal hinge sees hoidmisele, saab ka vaade elule teistsuguseks muutuda. Amerigoga see juhtubki ja muidugi pole Napolisse tagasiminek ja seal olek hiljem enam kerge. 

Raamatu viimane kolmandik hüppab Amerigo lapseeast aastasse 1994, kus ta on keskealine. Ühest küljest huvitav teada saada, mis Amerigo elus vahepeal toimus. Teisalt ei istunud mulle see pühalik stiil, milles 90ndate osa kirjutatud oli. Samuti kumas nagu soov otsi lõpetuseks hästi ilusti kokku siduda.

Nagu Ferrante raamatus, oli ka siin oma läbiv sümbol - kingad. Raamatu päris alguses vaatles Amerigo inimeste kingi - kui räbalad need kellelegi olid, paljudel polnud üldse. Rongis sai ta endale uued kingad ega julgenud nuriseda, kuigi need pigistasid. Vahepeal terendas Amerigol võimalus kingsepa õpipoisiks saada - see oleks tema elu hoopis teises suunas viinud. Võib-olla oleks paremad kingad saanud? Sest isegi keskealisena oli tal halvastiistuvate kingadega probleem, kuni üks kingsepp asja korda ajas ja elutargalt ütles: "Kõik jalad on erinevad, igal oma kuju. Sellega peab arvestama. Muidu on kõik üks lõputu kannatus."

Itaalia rongilastest ma enne midagi ei teadnud. Ilukirjanduses vist kõige kajastatum laste transportimise teema on Suurbritannia laste Londonist ja teistest suurlinnadest maapiirkondadesse evakueerimine II maailmasõja ajal.

Kommentaarid

Popid

Urmas Vadi "Kuu teine pool"

"Kuu teine pool" ilmus juba 2023. aastal. Enda meelest suht varsti peale selle ilmumist mõtlesin et ah, ootan raamatukogudes tormilise laenutamisaja ära ja loen siis. Ja see mõte nagu oli alles. Ju siis oli paar aastat tagasi. Raamatu tormiline laenutamine muidugi kestab siiani.  Raamatu minategelane on Toomas, lugu on temast ja tema perekonnast (ema, isa, õde, onu) 1980ndatel, 90ndatel, 2000ndate alguses. Kuigi seda otsesõnu välja ei öelda, toimub tegevus Tartus.  Peategelane, ma ütleksin, on Toomase ema. Mõnevõrra mõistetav, kui mõelda, mis Vadil selle loo kirjutamise ajendiks oli. Sellest ta rääkis  presidendi raamatuklubis , kus raamatu üle arutati.  Raamatuklubi saates räägitakse korra ka suure eesti romaani ideest. Kas "Kuu teine pool" võiks olla suur eesti romaan? Eeldusel, et selline asi olemas saab olla. (Ma pole kindel.) Arvatavasti potentsiaali täitsa on, sest ta kõnetab eestlasi kahel moel: inimestele tuttav tegevusaeg koos ajastumärkidega ja päriselust ...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...

Kergelt konnatiigi teemasse kaldudes

Vahepeal lugesin ühte blogi. Justnimelt ainult vahepeal, sest enne ei teadnud ja hiljem ei tundunud enam huvitav. Selles vahemikus reklaamis autor-tütarlaps ühte laulu, mis olevat täiesti sõltuvusttekitav. Kuulasin siis järgi-oligi. Nagu ka iga järgmine sama bändi laul, mille hankisin. Mõne aja pärast selgus, et üks osatäitja sarjas, mida hiljuti vaatama olin hakanud, teeb bändi. Muidugi sedasama. Ühel päeval kuulen tuttava tütarlapse käest, et küll see ja see on hea bänd. Jah, seesama. Paari nädala pärast kasutatakse selle bändi ühte laulu minu lemmikseebikas. Ja tagatipuks leidsin ühel kenal sügispäeval, et plaat, mille järgi kollektiiv endale nime on võtnud, passib suvest saati mul siin arvuti kõrval plaadiriiulis. Üsna hästi ju orkestri(mulle alati nii meeldis, kui Mihkel Raud "7 vapras" seda sõna kasutas) kohta, mis ei ole isegi mingi maailmakuulus(alla miljoni mängukorra last.fm-is on ju suhteliselt vähe). Aga miks ma selle jutu kirjutasin siia, oli vist sellepärast, et...