Otse põhisisu juurde

Viola Ardone "Rongilapsed"


1946. aastal sündis Itaalia kommunistide hulgas algatus, mille käigus pakuti (vaese) Lõuna-Itaalia peredele võimalust saata mõni oma laps teatud ajaks (rikkama) Põhja-Itaalia perre elama. Et sõjajärgset rasket aega paremini üle elada. 

Algatusest jõuti ka teostuseni. Raamatus reisibki väike Amerigo koos rongitäie teiste lastega kodulinnast Napolist Modenasse. Ta asub elama ühe naisterahva juurde, sõbruneb ka tolle õe pere ja lastega, õpib ja areneb. Ja siis tuleb ühel hetkel tagasi minna.

Vastandlikud maailmad torkavad teravalt silma. Napolis tegeleb Amerigo olude sunnil raha teenimisega, ema tundub talle eemalolev ja aina igatsemas oma teist poega Luigit, kes (Amerigo ajaarvestuse järgi) ammu surnud on. Aga Modenas naerdakse, tähistatakse sünnipäevi, märgatakse kultuuri. Kui kogu energia ei lähe endal hinge sees hoidmisele, saab ka vaade elule teistsuguseks muutuda. Amerigoga see juhtubki ja muidugi pole Napolisse tagasiminek ja seal olek hiljem enam kerge. 

Raamatu viimane kolmandik hüppab Amerigo lapseeast aastasse 1994, kus ta on keskealine. Ühest küljest huvitav teada saada, mis Amerigo elus vahepeal toimus. Teisalt ei istunud mulle see pühalik stiil, milles 90ndate osa kirjutatud oli. Samuti kumas nagu soov otsi lõpetuseks hästi ilusti kokku siduda.

Nagu Ferrante raamatus, oli ka siin oma läbiv sümbol - kingad. Raamatu päris alguses vaatles Amerigo inimeste kingi - kui räbalad need kellelegi olid, paljudel polnud üldse. Rongis sai ta endale uued kingad ega julgenud nuriseda, kuigi need pigistasid. Vahepeal terendas Amerigol võimalus kingsepa õpipoisiks saada - see oleks tema elu hoopis teises suunas viinud. Võib-olla oleks paremad kingad saanud? Sest isegi keskealisena oli tal halvastiistuvate kingadega probleem, kuni üks kingsepp asja korda ajas ja elutargalt ütles: "Kõik jalad on erinevad, igal oma kuju. Sellega peab arvestama. Muidu on kõik üks lõputu kannatus."

Itaalia rongilastest ma enne midagi ei teadnud. Ilukirjanduses vist kõige kajastatum laste transportimise teema on Suurbritannia laste Londonist ja teistest suurlinnadest maapiirkondadesse evakueerimine II maailmasõja ajal.

Kommentaarid

Popid

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...