Otse põhisisu juurde

Sarah Winman "Kui jumal oli jänes"


Läksin sotsiaalmeedias eestlastest raamatulugejate grupis otsima, mida nad soovitavad naljakate raamatute rubriigis. Mitu korda käis läbi "Kui jumal oli jänes". 

Ega ma väga oodanudki, et ta minu jaoks naljakas on, aga vaimukas oli küll. Ja meeleolukas. Ses mõttes, et meeleolu oli oluline.

Peategelane Elly sünnib Suurbritannias 1968. aastal. Raamat jälgib tema elu varaste 30ndate eluaastateni. Aga muidugi mitte ainult tema oma. Tal on vanemad, viis aastat vanem vend Joe (ja venna vari!), sõber Jenny Penny, lisaks veel hulk karvaseid ja sulelisi tuttavaid, kes on tõesti ka tegelastena märkimisväärsed.


Autor kirjutamisstiil oli niuke soe ja õrn. Ka looduse puhul näiteks. Kõik tundus loomulik, aga samas märkimisväärne. See on see, mis meelde jääb.

Asesõnu armastati siin väga. Hakkas jutt pihta ja mängu tuli keegi tema. Pidi natuke edasi lugema, et aru saada, kes tema on. Ja nõnda tehti korduvalt raamatu jooksul. Vahepeal vahetusid tegevuskohad ka minu jaoks järsku või hakati nimeliselt kellestki rääkima ja mul ei tulnud üldse ette, et sellise nimega tegelast varem mainitud oleks. (Tegelikult oli muidugi.)

Olenevalt sünniaastast on inimestel ilmselt erinev hulk ja variatsioon suuri ajaloosündmusi, mida nad läbi on elanud, kasvõi kõrvaltvaatajana. Siin tuleb ka üks ajaloosündmus teemaks. Kirjeldatakse palju sellist, mida selle sündmusega seoses juba varem kuulnud oled, aga ega ta mõju avaldamata jäta. Eriti eelvarjutus - saad lugedes juba ette aru, et see tuleb (sest tead, mis aasta on ja mis koht).

Seoses selle sündmusega tegi autor ka ühe veidi seebikaliku lükke, mis mulle esialgu ei meeldinud, aga parandas "vea" sellega, kuidas lugu edasi arendas. 

Kui ütlesin, et oli üldiselt vaimukas, siis ka ses mõttes, et siin oli mitmeid häid lihtsaid ja tabavaid ütlusi. Ega mul ühtki meeles pole. Midagi oli vist sellega, et tahame, et meid üles leitaks.

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Eesti Laul 2016 I poolfinaal

Seekord, erinevalt mõnest eelmisest korrast, olin kõiki kõlanud laule saate vaatamise ajaks juba (vähemalt) korra kuulnud. Aga mis siis, tabelit saab ikka teha. Lisaks, nagu ikka, mõned kommentaarid. 10. Windy Beach - Salty wounds Kuigi esineja nimi on päris vaimukas, jäi laul kuidagi tervenisti sihukeseks, et minus mingeid tundeid ei tekitanud. Rütm nagu oli ja üks kena inimene taidles laval, aga...rohkem pole justkui midagi öelda. 9. Kati Laev ja Noorkuu - Kaugel sinust Kui seda laulu esimest korda kuulsin, tundus, et laulja võiks olla kusagil neljakümnendates. Aga näe, on hoopis märksa noorem. Lugu on väga dramaatiline ja tegelikult mulle meeldib siin ainult see, et Noorkuu härraste hääled on äratuntavad. Muus osas on kuidagi arusaamatu vanakool. 8. Indrek Ventmann - Hispaania tüdruk Kummituslaul of the week. Kusagil see laulja ütles, et õpib proviisoriks tegelikult. Mul on hea meel. Mitte et ta koledasti laulaks, lihtsalt ma tahaks lõpuks ometi apteegis mõne härra apteek...