Otse põhisisu juurde

Francesc Miralles "Armastus pisiasjadest"

 


Samuel on Barcelonas elav 37-aastane mees, saksa kirjanduse õppejõud ja uurija. Ta on ühtlasi erak. Vist mitte päris omal valikul, lihtsalt on nii läinud. Ühel 1. jaanuari hommikul ilmub tema korterisse lambist üks kass. See käivitab sündmusteahela, mis Samueli elu muudab ja teda pisut kapslist välja toob. 

Mis sõnadega raamatut iseloomustada? Igapäeva-maagiline? Kummaline? Unenäoline? Segane? Olenevalt vaatenurgast sobivad kõik. Aga siltidega chick lit ja romance, mida Goodreads selle raamatu kohta kasutab, ma küll ei nõustu. Konkreetselt chick liti otsijad jätaksid selle raamatu ilmselt kiiresti pooleli ja romance ... noh, teema on olemas, aga on rohkem abiteema põhiteema rõhutamiseks. 


Arvustajate hulgas domineeris idee, et "Armastus pisiasjadest" on paljus nagu "The Rosie project", aga mulle seda küll ei meenutanud, hoopis teisi asju meenutas. Kõigepealt natuke filmi "Amélie", siis filmi "Uneteadus" (oli ka hispaania keeles ja sihuke unenäoline) ja mingi koha peal tuli ka "Stepihunt" meelde, pole kindel miks. 

Minu jaoks oli (hispaania autori) hispaanialik raamat, kuigi ma ei tea, mida see tähendab. Vahepeal kujutasin ette, kuidas keegi seda teksti hispaania keeles ette loeb. (Ma ei oska hispaania keelt, lihtsalt üldist kõnekõminat kujutlesin, see sobis.) See, et tegevus toimus Barcelonas, tegi asja veel hispaanialikumaks. Lahedate lugude tegevus toimub ikka Barcelonas, mitte Madridis või Málagas.

Kindlasti oli mõtlemapanev raamat, aga midagi põhjapanevat välja ei mõelnud. Märkasin raamatus esinenud paare: tegelased Titus ja Valdemar, kes eri aegadel Samueli naaberkorteris elasid, Samuelile lapsepõlvest tuttav Gabriela ja uus tuttav loomaarstist naine (nime ei mäleta), kaks raamatukäsikirja. Kas need inimesed ja asjad olid mõeldud kuidagi üksteise paralleelidena? Natuke jäi selline mulje, aga lõpuni selgeks ei saanud. 

Mis mulle väga meeldis ja mida tänapäeval enam väga tihti ei näe, olid pealkirjadega peatükid. Ka lühikesed peatükid on lugemisel üsna tugev mõjutaja.

Mitme koha peal mainiti Mendelssohni "Sõnadeta laule" Barenboimi esituses. Kuulasin ka neist ühte kunagi üsna palju. 


Hinne tuli kuidagi madal. Vist seepärast, et raamat meeldis teoorias rohkem kui tema päriselt lugemine. 





Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...