Otse põhisisu juurde

Marian Keyes "Täiskasvanud"


Tegelasteks on kolm Iirimaal elavat venda ja nende naised, mõnevõrra ka lapsed. Vendade vanemaid (kes figureerivad raamatus vähe) kirjeldatakse kui inimesi, kes meeldivad üksteisele, aga kellele nende lapsed pole kunagi meeldinud. See on valus vihje vendade kujunemisloole. 

Fookus on tegelikult naistel. Viiekümnene ärinaine Jessie, suur kulutaja ja pereürituste korraldaja; neljakümnendates Cara, kes töötab hotellinduses ja põeb buliimiat; ning kolmekümnene Nell, boheemlashingest teatrikujundaja. 

Mehed ehk kolm venda on niisiis pigem tagaplaanil. Üks vend maalitakse üsna ühemõtteliselt kaabakaks, teist kirjeldatakse algul kui jube head meest, aga siis ta teeb ühe arusaamatu sammu. Kolmas vend on ehk huvitavaima looga: ta on abiellunud oma surnud sõbra naisega ja kaotanud seeläbi lähedase suhte sõbra vanematega. 

Lugu on üldiselt sellest, mis probleemid neil kõigil on, millised saladused, kuidas nad omavahel tülitsevad või tülitsemata jätavad, kuidas suhted muutuvad. Praegu vaatan, et ametlik sisukirjeldus mainib Cara peapõrutust kui sündmuste algatajat. See juhtus alles kusagil 70 lehekülge enne raamatu lõppu tegelikult.

Marian Keyes sõnade hulgaga kokku ei hoia. Alla 400 lehekülje paksust raamatut mina temalt ei leidnud. "Täiskasvanud" oli napilt alla 600 lehekülje, aga saanuks teha märksa vähemaga. Oli niuke aeglases tempos ujuv või suisa sama koha peal ujuv lugu. Läks tüütuks küll, sest üleliia palju ei juhtunud. Alguses muutis asja keeruliseks tegelaste paljusus. Tegin skeemi selle kohta, kes on kelle naine, laps või vend, siis läks selgemaks. Vahepeal otsisin audioraamatu välja, see aitas kiiremini edasi jõuda, aga üldiselt oli hea meel, kui läbi sai. 

Mitte miski ei sarnanenud armastusega, mida kujutati filmides. Päris elus tuleb siis, kui inimene sulle pettumuse valmistab, muuta ennast, mitte teda - et me suudaksime teda ka edaspidi armastada.

Teoorias mulle meeldivad raamatud, kus seltskond inimesi (olgu siis perekond, sõpruskond) mingi(te) sündmus(t)e puhul koguneb ja asi lõpeb mingi draamaga. Aga siin jäi teostus ideele alla. Autori eesmärk sai ilmselt siiski täidetud. Kui see ikka oli halvasti funktsioneeriva perekonna kirjeldamine. 

Kaanekujundus on täitsa vahva. Ja peab ütlema, et 600-leheküljelist raamatut on kõvakaanelisena mugavam lugeda kui pehmekaanelist oleks. (Ilmselt on neid, kes väidaks just vastupidist.)

Kõige klišeem raamat sel aastal.

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...