Otse põhisisu juurde

Marian Keyes "Täiskasvanud"


Tegelasteks on kolm Iirimaal elavat venda ja nende naised, mõnevõrra ka lapsed. Vendade vanemaid (kes figureerivad raamatus vähe) kirjeldatakse kui inimesi, kes meeldivad üksteisele, aga kellele nende lapsed pole kunagi meeldinud. See on valus vihje vendade kujunemisloole. 

Fookus on tegelikult naistel. Viiekümnene ärinaine Jessie, suur kulutaja ja pereürituste korraldaja; neljakümnendates Cara, kes töötab hotellinduses ja põeb buliimiat; ning kolmekümnene Nell, boheemlashingest teatrikujundaja. 

Mehed ehk kolm venda on niisiis pigem tagaplaanil. Üks vend maalitakse üsna ühemõtteliselt kaabakaks, teist kirjeldatakse algul kui jube head meest, aga siis ta teeb ühe arusaamatu sammu. Kolmas vend on ehk huvitavaima looga: ta on abiellunud oma surnud sõbra naisega ja kaotanud seeläbi lähedase suhte sõbra vanematega. 

Lugu on üldiselt sellest, mis probleemid neil kõigil on, millised saladused, kuidas nad omavahel tülitsevad või tülitsemata jätavad, kuidas suhted muutuvad. Praegu vaatan, et ametlik sisukirjeldus mainib Cara peapõrutust kui sündmuste algatajat. See juhtus alles kusagil 70 lehekülge enne raamatu lõppu tegelikult.

Marian Keyes sõnade hulgaga kokku ei hoia. Alla 400 lehekülje paksust raamatut mina temalt ei leidnud. "Täiskasvanud" oli napilt alla 600 lehekülje, aga saanuks teha märksa vähemaga. Oli niuke aeglases tempos ujuv või suisa sama koha peal ujuv lugu. Läks tüütuks küll, sest üleliia palju ei juhtunud. Alguses muutis asja keeruliseks tegelaste paljusus. Tegin skeemi selle kohta, kes on kelle naine, laps või vend, siis läks selgemaks. Vahepeal otsisin audioraamatu välja, see aitas kiiremini edasi jõuda, aga üldiselt oli hea meel, kui läbi sai. 

Mitte miski ei sarnanenud armastusega, mida kujutati filmides. Päris elus tuleb siis, kui inimene sulle pettumuse valmistab, muuta ennast, mitte teda - et me suudaksime teda ka edaspidi armastada.

Teoorias mulle meeldivad raamatud, kus seltskond inimesi (olgu siis perekond, sõpruskond) mingi(te) sündmus(t)e puhul koguneb ja asi lõpeb mingi draamaga. Aga siin jäi teostus ideele alla. Autori eesmärk sai ilmselt siiski täidetud. Kui see ikka oli halvasti funktsioneeriva perekonna kirjeldamine. 

Kaanekujundus on täitsa vahva. Ja peab ütlema, et 600-leheküljelist raamatut on kõvakaanelisena mugavam lugeda kui pehmekaanelist oleks. (Ilmselt on neid, kes väidaks just vastupidist.)

Kõige klišeem raamat sel aastal.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...