Marian Keyes "Täiskasvanud"

Tegelasteks on kolm Iirimaal elavat venda ja nende naised, mõnevõrra ka lapsed. Vendade vanemaid (kes figureerivad raamatus vähe) kirjeldatakse kui inimesi, kes meeldivad üksteisele, aga kellele nende lapsed pole kunagi meeldinud. See on valus vihje vendade kujunemisloole. 

Fookus on tegelikult naistel. Viiekümnene ärinaine Jessie, suur kulutaja ja pereürituste korraldaja; neljakümnendates Cara, kes töötab hotellinduses ja põeb buliimiat; ning kolmekümnene Nell, boheemlashingest teatrikujundaja. 

Mehed ehk kolm venda on niisiis pigem tagaplaanil. Üks vend maalitakse üsna ühemõtteliselt kaabakaks, teist kirjeldatakse algul kui jube head meest, aga siis ta teeb ühe arusaamatu sammu. Kolmas vend on ehk huvitavaima looga: ta on abiellunud oma surnud sõbra naisega ja kaotanud seeläbi lähedase suhte sõbra vanematega. 

Lugu on üldiselt sellest, mis probleemid neil kõigil on, millised saladused, kuidas nad omavahel tülitsevad või tülitsemata jätavad, kuidas suhted muutuvad. Praegu vaatan, et ametlik sisukirjeldus mainib Cara peapõrutust kui sündmuste algatajat. See juhtus alles kusagil 70 lehekülge enne raamatu lõppu tegelikult.

Marian Keyes sõnade hulgaga kokku ei hoia. Alla 400 lehekülje paksust raamatut mina temalt ei leidnud. "Täiskasvanud" oli napilt alla 600 lehekülje, aga saanuks teha märksa vähemaga. Oli niuke aeglases tempos ujuv või suisa sama koha peal ujuv lugu. Läks tüütuks küll, sest üleliia palju ei juhtunud. Alguses muutis asja keeruliseks tegelaste paljusus. Tegin skeemi selle kohta, kes on kelle naine, laps või vend, siis läks selgemaks. Vahepeal otsisin audioraamatu välja, see aitas kiiremini edasi jõuda, aga üldiselt oli hea meel, kui läbi sai. 

Mitte miski ei sarnanenud armastusega, mida kujutati filmides. Päris elus tuleb siis, kui inimene sulle pettumuse valmistab, muuta ennast, mitte teda - et me suudaksime teda ka edaspidi armastada.

Teoorias mulle meeldivad raamatud, kus seltskond inimesi (olgu siis perekond, sõpruskond) mingi(te) sündmus(t)e puhul koguneb ja asi lõpeb mingi draamaga. Aga siin jäi teostus ideele alla. Autori eesmärk sai ilmselt siiski täidetud. Kui see ikka oli halvasti funktsioneeriva perekonna kirjeldamine. 

Kaanekujundus on täitsa vahva. Ja peab ütlema, et 600-leheküljelist raamatut on kõvakaanelisena mugavam lugeda kui pehmekaanelist oleks. (Ilmselt on neid, kes väidaks just vastupidist.)

Kõige klišeem raamat sel aastal.