William Faulkner "Kui ma olin suremas"

On üks perekond (tahaks arvata et) 20. sajandi algupoole Mississippis. Lugu algab sellest, et pereema on suremas, siis ta surebki, ja perekond (mees, pojad, tütar) hakkab surnukeha (hobujõul) transportima naise kodulinna, kuhu ta olevat soovinud maetud saada. 

Sisu pole tegelikult kuigi oluline, vorm on. Modernistlikus romaanis on vorm tihtilugu oluline. 

Lugu jutustavad erinevad tegelased (pereliikmed, naabrimees ja -naine, arst jt). Mõnel on palju peatükke, mõnel vaid üks. Kasutatakse teadvuse voolu tehnikat, nõnda et vaataksime maailma justkui otse tegelaste silme läbi. Mõtted on olulisemad kui tegevus. Või siis tegevus on tegelikult oluline, aga see toimub inimeste mõtetes. 

Kui veel lisada, et sündmused ei toimu mitte alati lineaarses järjekorras (sest kes meist alati loogilises järjekorras mõtleb), pole see igal hekel just lihtsaim raamat lugemiseks. Esimestel lehekülgedel oli mul palju segadust - kes need tegelased on, milline nende omavaheline seos on, mis siin toimub? Kui juba pilti kokku hakkasin panema, läks lihtsamaks. 

Järgmine mõte oli, et on ikka masendav lugu. Keegi on toas suremas ja vaatab aknast, kuidas keegi teine talle kirstu ehitab. Ja nii edasi. Aga kui lugu edasi veeres, hakkas mingi koha peal naljakas ka. Selline tragikoomiline või halenaljakas. "Seitse venda" tuli meelde. Samamoodi rumalad ja uhked jäärapäised tüübid, kes ise endale jamasid kaela tõmbasid. 

Tegelaste hulgas oli neid, kes jätsid külmaks ja neid, kes aktiivselt ei meeldinud. Nagu tihti juhtub, on raske kaasa elada, kui tegelased ei meeldi. 

Eneseharimise mõttes on see hea raamat. Lugemisrõõmu pärast ei loe, aga pärast on hea meel, et oled lugenud, sest ta esindab mingit tüüpi teost (20. sajandi modernistlik romaan). See on ka põhjus, miks ta kohustusliku kirjanduse nimekirjades figureerib. Ta sobib sinna. 

Hea meel, et säärane teos eesti keelde on tõlgitud, sest inglise keeles teda lugeda olnuks küll piin. Kardetavasti jäi eesti keeleski kohti arusaamatuks. 

Aaliya raamatust "Ülearune naine" soovitas ka Faulknerit ja seda raamatut. 

Nii väikest skoori pole veel olnudki.