Otse põhisisu juurde

Rose Tremain "The American lover"

Jutud, lühemad ja pikemad. 

Naine, kes oma armuloost bestselleri kirjutas. Lev Tolstoi Astapovo jaamaülema majas oma elu viimastel päevadel. Kaks vanainimest, kes kaunis huvitaval põhjusel kodust on lahkunud. Daphne du Maurieri "Rebecca" majapidaja tegelaskuju prototüübi lugu. Ema, kes tütre internaatkooli saadab. Shakespeare'i Julia 21. sajandil. 

Ja veel mitu lugu.

  • Sisu 
    Peamiselt mõtlen, kuidas kellelgi tuleb idee kirjutada lugu sellisest või sellisest asjast ja teha see just selline või selline, rõhutades seda, mida parajasti rõhutada tahab. Pole suvaline oskus. Eriti kui pole terve romaani jagu sõnu.
  • Stiil 
    Juttude puhul on alguslaused sama olulised kui lõpulaused. Kohe tuleb intrigeerida ja huvi tekitada. Seda siin tehti. Näiteks üks lugu algas lausega Walter and Lena Parker were in their early seventies when they decided to run away from home. 
  • Emotsioonid
    Siiski on võimalik lühikese loo jooksul elada sisse, elada kaasa. Siis võtta järgmine, elada sisse, elada kaasa...
A joke is a contract with another human being.
  • Tegelased
    Suurem osa meeldisid. Peategelaste eesmärk oli arusaadav.
  • Atmosfäär
    Tekkisid pildid silme ette. Eriti selles loos, kus Tolstoi Astapovo jaamaülema majja sattus. See oli ka stiililiselt kirjutatud nõnda, et meenutas vanakooli vene kirjandust.
  • Mõtete ärgitamine
    Ainult see et oh, lahe teema vms.
  • Lõpp
    Lõpp on sama oluline kui algus, nagu eelpool öeldud. Enamasti olid head ja ammendavad lõpud.
  • Kestev mõju
    Maitea kui kestev see on, aga raske on ikka uskuda, et mulle nii väga need lood meeldisid. Ma ei ole lühikeste lugude inimene tavaliselt, vajan kohanemisaega.
  • Sisuväline
    Mul on kana kitkuda kaanepiltidega, mis kõigis detailides ei sobi. See kaanepilt põhimõtteliselt sobiks siit raamatust küll ühe jutuga, kus naisel oli Pariisis vanema mehega afäär, aga seal tal oli must kleit ja see oli sisus nagu pigem oluline kleit ka. 


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...
10 kommentaari
Loe edasi »