Otse põhisisu juurde

Rose Tremain "The American lover"

Jutud, lühemad ja pikemad. 

Naine, kes oma armuloost bestselleri kirjutas. Lev Tolstoi Astapovo jaamaülema majas oma elu viimastel päevadel. Kaks vanainimest, kes kaunis huvitaval põhjusel kodust on lahkunud. Daphne du Maurieri "Rebecca" majapidaja tegelaskuju prototüübi lugu. Ema, kes tütre internaatkooli saadab. Shakespeare'i Julia 21. sajandil. 

Ja veel mitu lugu.

  • Sisu 
    Peamiselt mõtlen, kuidas kellelgi tuleb idee kirjutada lugu sellisest või sellisest asjast ja teha see just selline või selline, rõhutades seda, mida parajasti rõhutada tahab. Pole suvaline oskus. Eriti kui pole terve romaani jagu sõnu.
  • Stiil 
    Juttude puhul on alguslaused sama olulised kui lõpulaused. Kohe tuleb intrigeerida ja huvi tekitada. Seda siin tehti. Näiteks üks lugu algas lausega Walter and Lena Parker were in their early seventies when they decided to run away from home. 
  • Emotsioonid
    Siiski on võimalik lühikese loo jooksul elada sisse, elada kaasa. Siis võtta järgmine, elada sisse, elada kaasa...
A joke is a contract with another human being.
  • Tegelased
    Suurem osa meeldisid. Peategelaste eesmärk oli arusaadav.
  • Atmosfäär
    Tekkisid pildid silme ette. Eriti selles loos, kus Tolstoi Astapovo jaamaülema majja sattus. See oli ka stiililiselt kirjutatud nõnda, et meenutas vanakooli vene kirjandust.
  • Mõtete ärgitamine
    Ainult see et oh, lahe teema vms.
  • Lõpp
    Lõpp on sama oluline kui algus, nagu eelpool öeldud. Enamasti olid head ja ammendavad lõpud.
  • Kestev mõju
    Maitea kui kestev see on, aga raske on ikka uskuda, et mulle nii väga need lood meeldisid. Ma ei ole lühikeste lugude inimene tavaliselt, vajan kohanemisaega.
  • Sisuväline
    Mul on kana kitkuda kaanepiltidega, mis kõigis detailides ei sobi. See kaanepilt põhimõtteliselt sobiks siit raamatust küll ühe jutuga, kus naisel oli Pariisis vanema mehega afäär, aga seal tal oli must kleit ja see oli sisus nagu pigem oluline kleit ka. 


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...