Otse põhisisu juurde

Rose Tremain "The American lover"

Jutud, lühemad ja pikemad. 

Naine, kes oma armuloost bestselleri kirjutas. Lev Tolstoi Astapovo jaamaülema majas oma elu viimastel päevadel. Kaks vanainimest, kes kaunis huvitaval põhjusel kodust on lahkunud. Daphne du Maurieri "Rebecca" majapidaja tegelaskuju prototüübi lugu. Ema, kes tütre internaatkooli saadab. Shakespeare'i Julia 21. sajandil. 

Ja veel mitu lugu.

  • Sisu 
    Peamiselt mõtlen, kuidas kellelgi tuleb idee kirjutada lugu sellisest või sellisest asjast ja teha see just selline või selline, rõhutades seda, mida parajasti rõhutada tahab. Pole suvaline oskus. Eriti kui pole terve romaani jagu sõnu.
  • Stiil 
    Juttude puhul on alguslaused sama olulised kui lõpulaused. Kohe tuleb intrigeerida ja huvi tekitada. Seda siin tehti. Näiteks üks lugu algas lausega Walter and Lena Parker were in their early seventies when they decided to run away from home. 
  • Emotsioonid
    Siiski on võimalik lühikese loo jooksul elada sisse, elada kaasa. Siis võtta järgmine, elada sisse, elada kaasa...
A joke is a contract with another human being.
  • Tegelased
    Suurem osa meeldisid. Peategelaste eesmärk oli arusaadav.
  • Atmosfäär
    Tekkisid pildid silme ette. Eriti selles loos, kus Tolstoi Astapovo jaamaülema majja sattus. See oli ka stiililiselt kirjutatud nõnda, et meenutas vanakooli vene kirjandust.
  • Mõtete ärgitamine
    Ainult see et oh, lahe teema vms.
  • Lõpp
    Lõpp on sama oluline kui algus, nagu eelpool öeldud. Enamasti olid head ja ammendavad lõpud.
  • Kestev mõju
    Maitea kui kestev see on, aga raske on ikka uskuda, et mulle nii väga need lood meeldisid. Ma ei ole lühikeste lugude inimene tavaliselt, vajan kohanemisaega.
  • Sisuväline
    Mul on kana kitkuda kaanepiltidega, mis kõigis detailides ei sobi. See kaanepilt põhimõtteliselt sobiks siit raamatust küll ühe jutuga, kus naisel oli Pariisis vanema mehega afäär, aga seal tal oli must kleit ja see oli sisus nagu pigem oluline kleit ka. 


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...