Otse põhisisu juurde

Aprill

 Filmid

A million ways to die in the west
Naljakas oli, seda küll.

Metsiku Lääne filmide paroodia, niisiis.


Seriaalid

The Americans
Pole veel ÄRA vaadatud, alles kusagil 2 hooaega nähtud. Põnev ja tihti ootamatu, näitlejad tublid. Peategelased on spioonid. Nagu ikka spioonisarjade puhul tekib mingil hetkel huvitav võrgustik, kus hakkad mõtlema, et kes nüüd täpselt kelle heaks ja mida ja kui ausalt. Humoorikas on ka, kui mõelda kõigi nende kümnete maskeeringute peale, mida spioonid kasutavad.

Naispeaosaline reetlinnalikus
maskeeringus


Virgin River
Mõtlesin, et vaataks vahepeal mingit lihtsat Ameerika draamasarja. Alguses tundus täitsa nitševoo, et läheb naisterahvas linnakesse medõena tööle ja linnaelanike hulgas on erinevaid karaktereid ja nõnda. 

Aga. Väga ettearvatavad sündmused esiteks. Kui selle üle elad, siis alates 2. hooajast läheb täiesti pööraseks. Näiteks storyline, kus linna saabus peategelase surnud mehe õde, et küsida peategelaselt tagasi kihlasõrmus, mille surnud mees kunagi naisele kinkinud oli. Sihuke asi. Ja veel mitmeid teisi, mis pole üldse loogilised. Loen, et asja algidee toetub mingile halbade naistekate raamatusarjale.

Peategelane muidugi on täielik pühak. Maailma parim medõde ja inimene ka põhimõtteliselt.

Loodusvaated on ilusad, eeldatavasti sealtsamast Vancouveri piirkonnast, kus seriaali filmitakse. 

Raamatud

Daniela Krien - Someday we'll tell each other everything
Tegevus 1990. aastal Ida-Saksamaal, peategelane 16-17-aastane tütarlaps. Ei väida, et maailma parim raamat, aga sihuke väga köitev. Selles mõttes, et kogu aeg tahad edasi lugeda. Isegi siis, kui lugedes pole kogu aeg kõige parem tunne. 

Anne Enright - Kokkutulemine
Järjekordne iiri perekonnalugu. Sarkastiline ja mõru stiil, originaalne ka. Vist polnud ka kõige lihtsam asi, mida eesti keelde tõlkida (aga tõlkija sai hakkama).


Ian Rankin - Knots and crosses
Põhimõtteliselt peaks olema krimiraamat, aga lugedes kuidagi ei tundunud krimiraamatu moodi. Suurem osa tähemärke oleks nagu millegi muu peale kulutatud. Või oli asi minu liiga kindlas ettekujutuses selle kohta, milline see raamat olema saab. Igav ei olnud ja kiiresti sai läbi. Kriminaalset osa esindab üks sarimõrvar.

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...
Postita kommentaar
Loe edasi »