Otse põhisisu juurde

Eurovisioon : 2. koha laulud

Kuna mai on ikkagi Eurovisioonikuu, siis selle lõpetuseks tulid vaatluse alla auväärt võistlusel 2. kohale jäänud laulud. Võtsin alates 2000. aastast, muidu oleks nagu paljuks läinud. 

Laulud on kategooriatesse jagatud nii, et ühtegi neist enne ei kuulanud. Seega, mis meeles, see meeles, ja mis kunagi meeldis, see meeldis. Peale kategoriseerimist kuulasin küll üht ja teist. 

Ei meenu, mis see oli

2018 Küpros
Eleni Foureira "Fuego"

2017 Bulgaaria
Kristian Kostov "Beautiful mess"

2010 Türgi
maNga "We could be the same"
Ülekuulamisel osutus täitsa kenaks. Viskab Muse'i sisse.


2008 Ukraina
Ani Lorak "Shady lady"

2005 Malta
Chiara "Angel"

Meenub, aga ei meeldinud

2013 Aserbaidžan 
Farid Mammadov "Hold me"
Oh, Farid... Seisab kuubiku otsas, kuhu on kinni püütud tema alter ego või keegi sihuke. Laulab kurba laulu.

2006 Venemaa
Dima Bilan "Never let you go"
Väga dramaatiline oli see küll.

Midagi humoorikat

2007 Ukraina
Verka Serdutška "Dancing Laša Tumbai"
Ma mõtlen, et kui juba teha, siis võiks nii teha. Osalemise järel on Verka Eurovisioonil maskotistaatuses tegelaskuju. 

2004 Serbia ja Montenegro
Željko Joksimović & Ad-Hoc Orchestra "Lane moje"
See laul, jällegi, polnud naljana mõeldud. Minu jaoks ta lihtsalt oli naljakas, sest laulu sõnad on Oo sa mu hirveke. Peale seda laulu kannavad kõik sedasorti lood (ja neid on igal aastal) koodnime hirvekese laul.

Normaalne (tead küll, normaalne)

2016 Austraalia
Dami Im "Sound of silence"

2015 Venemaa
Polina Gagarina "A million voices"

2009 Island 
Yohanna "Is it true"

2001 Taani 
Rollo & King "Never ever let you go"
See laul, mille ees Eesti võitis.

Meeldis väga

2021 Prantsusmaa
Barbara Pravi "Voilà"

2019 Itaalia
Mahmood "Soldi"
Siin on nii palju kohti, mis mulle meeldivad. Kas see polnud ka Eurovisioonist väljaspool edukas laul?

2014 Holland 
The Common Linnets "Calm after the storm"
Ma ei pane viidjot, sest see niigi kummitab hiiglatihti. Common linnet on kanepilind eesti keeles. 

2012 Venemaa
Buranovskie Babuški "Party for everybody"

2011 Itaalia
Raphael Gualazzi "Madness of love"
Väga tore salongilugu.



2003 Belgia
Urban Trad "Sanomi"
Vahva rahvalaul. Kaotas 2 punktiga Türgi laulule "Everyway that I can". 

2002 Malta 
Ira Losco "7th wonder"
See oli ju kõigi lemmik. Is it good, is it bad, am I simply going mad... See lugu noh. Muide tema järel sai 3. koha ei keegi muu kui Suurbritannia. Vot sellised asjad juhtusid, kui Eurovisioon Eestis toimus.

2000 Venemaa 
Alsou "Solo"
Selle paneks nüüd juba vist rohkem sinna kategooriasse normaalne.

Aga neljal korral teiseks jäänud Venemaa parim etteaste võiks olla ehk hoopis see võimas "Lion of love":


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...
Postita kommentaar
Loe edasi »