Otse põhisisu juurde

Eurovisioon 2021 : poolfinaalid

Niisiis, kui võtta I poolfinaalist kuulata ainult 1 laul, siis olgugi see kohe esimesena esinenud Leedu oma. 


Sama kollektiiv osales eelmisel aastal lauluga "On fire". See oli veel parem. Vist ennustati suisa võitjaks, kui konkurss oleks toimunud. Noh, ma kuulan igal juhul täitsa vabatahtlikult seda.

Võtab siiski ühe veel I poolfinaalist. Ukraina esindaja kollektiiv Go_A. See on täiuslik euroviis tegelikult. Oma keel, oma kultuur, huvitav laulmise stiil, köitev lauljanna (vaata seda pilku!), laulu toetav lavaline lahendus. Ukraine 12 points põhimõtteliselt.  



II poolfinaalis oli palju rohkem jama (loe: imelikud ballaadid ja läikivates kleitides hirmuäratava meigiga naised). 

Aga oli ka Island. Jällegi sama esindaja, kes olnuks eelmisel aastal. Eelmise aasta laul mulle meeldis kohe väga. "What do you think about things", kuulan täitsa niisama vahepeal. 

Sel aastal on "10 years", ka väga kena ja näeb laval stiilne välja. Vaata kasvõi seda avakaadrit. 


Daði Freyri puhul üldiselt kui vähegi võimalik, maksab pilti ka laulu juurde vaadata, sest saab üsna kindel olla, et peale vaatamist on parem olla kui enne oli. (Või vähemalt pole halvem.) Pole mingit sooritusehõngu, ainult puhas rõõm. 

Kui rõõmust veel rääkida, siis II poolfinaalist mitte edasi saanud Taani rõõmustas mind ka väga. Oli sihuke värviliste riiete ja lõbusa lauluga 80ndate plahvatus. Ja tundus, et nad ise ka seda asja liiga tõsiselt ei võtnud. Pühalikult laulnud Georgia mees ajas ka naerma, aga ma pole kindel, kas seal oli kohane naerda. 

Minu tabelis sai kokku üsna kõrged punktid ka Portugal lauluga "Love is on my side". 


Mitte et see minu meelest maailma parim laul oleks, aga komponentidena vaadates annab hea numbri kokku. Meloodiline lugu ühe meeldejääva rea ja lugu jutustavate sõnadega, esinejad klassikalises rõivastuses, rahuliku lauluga sobiv mittesähviv taust. Sihuke Salvador Sobrali jälgedes lugu. 

Finaalis on tulemas veel Prantsusmaad esindav Edith Piafi moodi tütarlaps ja Itaalia. Viimane on minu jaoks natuke nagu DiCaprio Oscari võitmine. Tähendab. Isegi kui Itaalia selleaastane lugu pole minu lemmikuim (aga on sellegipoolest hea), oleks ma väga rõõmus, kui Itaalia võidaks. Sest Itaalial on möödunud aastatest suuri teeneid. Hetkega võiks lambist nimetada 4-5 Itaalia laulu, mis on olnud väga head laulud (lisapunktid selle eest, et need on eranditult itaalia keeles). 

Aga nende huvides, kesiganes on järgmise aasta Eurovisioonile sõitjad, tahaks loota Islandi võitu.




Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...