Otse põhisisu juurde

Eurovisioon 2021 : poolfinaalid

Niisiis, kui võtta I poolfinaalist kuulata ainult 1 laul, siis olgugi see kohe esimesena esinenud Leedu oma. 


Sama kollektiiv osales eelmisel aastal lauluga "On fire". See oli veel parem. Vist ennustati suisa võitjaks, kui konkurss oleks toimunud. Noh, ma kuulan igal juhul täitsa vabatahtlikult seda.

Võtab siiski ühe veel I poolfinaalist. Ukraina esindaja kollektiiv Go_A. See on täiuslik euroviis tegelikult. Oma keel, oma kultuur, huvitav laulmise stiil, köitev lauljanna (vaata seda pilku!), laulu toetav lavaline lahendus. Ukraine 12 points põhimõtteliselt.  



II poolfinaalis oli palju rohkem jama (loe: imelikud ballaadid ja läikivates kleitides hirmuäratava meigiga naised). 

Aga oli ka Island. Jällegi sama esindaja, kes olnuks eelmisel aastal. Eelmise aasta laul mulle meeldis kohe väga. "What do you think about things", kuulan täitsa niisama vahepeal. 

Sel aastal on "10 years", ka väga kena ja näeb laval stiilne välja. Vaata kasvõi seda avakaadrit. 


Daði Freyri puhul üldiselt kui vähegi võimalik, maksab pilti ka laulu juurde vaadata, sest saab üsna kindel olla, et peale vaatamist on parem olla kui enne oli. (Või vähemalt pole halvem.) Pole mingit sooritusehõngu, ainult puhas rõõm. 

Kui rõõmust veel rääkida, siis II poolfinaalist mitte edasi saanud Taani rõõmustas mind ka väga. Oli sihuke värviliste riiete ja lõbusa lauluga 80ndate plahvatus. Ja tundus, et nad ise ka seda asja liiga tõsiselt ei võtnud. Pühalikult laulnud Georgia mees ajas ka naerma, aga ma pole kindel, kas seal oli kohane naerda. 

Minu tabelis sai kokku üsna kõrged punktid ka Portugal lauluga "Love is on my side". 


Mitte et see minu meelest maailma parim laul oleks, aga komponentidena vaadates annab hea numbri kokku. Meloodiline lugu ühe meeldejääva rea ja lugu jutustavate sõnadega, esinejad klassikalises rõivastuses, rahuliku lauluga sobiv mittesähviv taust. Sihuke Salvador Sobrali jälgedes lugu. 

Finaalis on tulemas veel Prantsusmaad esindav Edith Piafi moodi tütarlaps ja Itaalia. Viimane on minu jaoks natuke nagu DiCaprio Oscari võitmine. Tähendab. Isegi kui Itaalia selleaastane lugu pole minu lemmikuim (aga on sellegipoolest hea), oleks ma väga rõõmus, kui Itaalia võidaks. Sest Itaalial on möödunud aastatest suuri teeneid. Hetkega võiks lambist nimetada 4-5 Itaalia laulu, mis on olnud väga head laulud (lisapunktid selle eest, et need on eranditult itaalia keeles). 

Aga nende huvides, kesiganes on järgmise aasta Eurovisioonile sõitjad, tahaks loota Islandi võitu.




Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...