Otse põhisisu juurde

Eurovisioon 2021 : poolfinaalid

Niisiis, kui võtta I poolfinaalist kuulata ainult 1 laul, siis olgugi see kohe esimesena esinenud Leedu oma. 


Sama kollektiiv osales eelmisel aastal lauluga "On fire". See oli veel parem. Vist ennustati suisa võitjaks, kui konkurss oleks toimunud. Noh, ma kuulan igal juhul täitsa vabatahtlikult seda.

Võtab siiski ühe veel I poolfinaalist. Ukraina esindaja kollektiiv Go_A. See on täiuslik euroviis tegelikult. Oma keel, oma kultuur, huvitav laulmise stiil, köitev lauljanna (vaata seda pilku!), laulu toetav lavaline lahendus. Ukraine 12 points põhimõtteliselt.  



II poolfinaalis oli palju rohkem jama (loe: imelikud ballaadid ja läikivates kleitides hirmuäratava meigiga naised). 

Aga oli ka Island. Jällegi sama esindaja, kes olnuks eelmisel aastal. Eelmise aasta laul mulle meeldis kohe väga. "What do you think about things", kuulan täitsa niisama vahepeal. 

Sel aastal on "10 years", ka väga kena ja näeb laval stiilne välja. Vaata kasvõi seda avakaadrit. 


Daði Freyri puhul üldiselt kui vähegi võimalik, maksab pilti ka laulu juurde vaadata, sest saab üsna kindel olla, et peale vaatamist on parem olla kui enne oli. (Või vähemalt pole halvem.) Pole mingit sooritusehõngu, ainult puhas rõõm. 

Kui rõõmust veel rääkida, siis II poolfinaalist mitte edasi saanud Taani rõõmustas mind ka väga. Oli sihuke värviliste riiete ja lõbusa lauluga 80ndate plahvatus. Ja tundus, et nad ise ka seda asja liiga tõsiselt ei võtnud. Pühalikult laulnud Georgia mees ajas ka naerma, aga ma pole kindel, kas seal oli kohane naerda. 

Minu tabelis sai kokku üsna kõrged punktid ka Portugal lauluga "Love is on my side". 


Mitte et see minu meelest maailma parim laul oleks, aga komponentidena vaadates annab hea numbri kokku. Meloodiline lugu ühe meeldejääva rea ja lugu jutustavate sõnadega, esinejad klassikalises rõivastuses, rahuliku lauluga sobiv mittesähviv taust. Sihuke Salvador Sobrali jälgedes lugu. 

Finaalis on tulemas veel Prantsusmaad esindav Edith Piafi moodi tütarlaps ja Itaalia. Viimane on minu jaoks natuke nagu DiCaprio Oscari võitmine. Tähendab. Isegi kui Itaalia selleaastane lugu pole minu lemmikuim (aga on sellegipoolest hea), oleks ma väga rõõmus, kui Itaalia võidaks. Sest Itaalial on möödunud aastatest suuri teeneid. Hetkega võiks lambist nimetada 4-5 Itaalia laulu, mis on olnud väga head laulud (lisapunktid selle eest, et need on eranditult itaalia keeles). 

Aga nende huvides, kesiganes on järgmise aasta Eurovisioonile sõitjad, tahaks loota Islandi võitu.




Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...