Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2021, 2. poolfinaal

See toimus, niisiis, laupäeval.

Kummitab, kurivaim

Helen - Nii kõrgele

Redel - Tartu

Mõlemad laulud keskendusid peamiselt ühele lausele ja see kummitab pagana hästi.


Mitte sugugi ei kummita

Kadri Voorand - Energy
Kuidagi nostalgiline on, mõne koha peal tuleb "Rock'n'roll kids" meelde. Ilus laul. Õrn ja jõuline samaaegselt. Meeldib kuulata, aga siin pole seda meeldejäävat rida.

Uku Haasma - Kaos
Need kohad, kus ta laulab kaaaaos ja vaaaaos mulle meeldivad. Tahaks mingit teist olukorda selle kuulamiseks. Lõpus ilus kitarr.

Alabama Watchdog - Alabama Watchdog
Mitu korda kuulata ilmselt ei viitsiks, aga ühekordsel kuulamisel ei sega.


Gospel?

Sissi - Time

Rahel - Sunday night

Põhimõtteliselt see ongi. Praegu peast ümiseda ei oskaks kumbagi.


Lindi pealt oli parem

Gram of Fun - Lost in a dance
Nii kahju on sellest laulust. Läks live-esituse nahka. Minu kõige lemmikum lugu võib-olla üldse Eesti Laulul sel aastal. 


Heleza - 6
Videos oli kuidagi salapärane ja suht meelas värk, laval oli meh.


Meestekas

Uku Suviste - The lucky one
Ei ole üldse halb asi, aga pingutuse maik man. 

Jüri Pootsmann - Magus melanhoolia
Jüri hääl on mulle jätkuvalt kõrvamööda. Huvitav mõte ka panna madalahäälsuse poolest tuntud laulja kõrget nooti võtma. Selline moodsa muusika esindaja mulle põhimõtteliselt istub küll. 


Eurohitt

Suured tüdrukud - Heaven's not that far tonight
Pole siin ilmselt parim laul ja pole ilmselt ka võidulaul, aga see ongi klassikaline Eurovisioon. Legendaarsed eurolaulikud sädelevates kostüümides, ühtlasi väga head lauljad. Laul kerib muudkui vinti peale, laval pidu täie hooga käib, lõpuks ilmuvad ka peokülalised taustalauljad (vähemalt sama kuulsad kui põhilauljad). Noh ja nii edasi. Ülekaalukalt kõige lõbusam seltskond.

Kommentaarid

  1. Sellest poolfinaalist ei jäänud mul mitte ridagi ühestki loost kummitama. Kaks päeva hiljem ei meenu ühtki sõna. See viitab tõenäoliselt ajule ebaolulisena näivale infole...

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...