Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2021, 2. poolfinaal

See toimus, niisiis, laupäeval.

Kummitab, kurivaim

Helen - Nii kõrgele

Redel - Tartu

Mõlemad laulud keskendusid peamiselt ühele lausele ja see kummitab pagana hästi.


Mitte sugugi ei kummita

Kadri Voorand - Energy
Kuidagi nostalgiline on, mõne koha peal tuleb "Rock'n'roll kids" meelde. Ilus laul. Õrn ja jõuline samaaegselt. Meeldib kuulata, aga siin pole seda meeldejäävat rida.

Uku Haasma - Kaos
Need kohad, kus ta laulab kaaaaos ja vaaaaos mulle meeldivad. Tahaks mingit teist olukorda selle kuulamiseks. Lõpus ilus kitarr.

Alabama Watchdog - Alabama Watchdog
Mitu korda kuulata ilmselt ei viitsiks, aga ühekordsel kuulamisel ei sega.


Gospel?

Sissi - Time

Rahel - Sunday night

Põhimõtteliselt see ongi. Praegu peast ümiseda ei oskaks kumbagi.


Lindi pealt oli parem

Gram of Fun - Lost in a dance
Nii kahju on sellest laulust. Läks live-esituse nahka. Minu kõige lemmikum lugu võib-olla üldse Eesti Laulul sel aastal. 


Heleza - 6
Videos oli kuidagi salapärane ja suht meelas värk, laval oli meh.


Meestekas

Uku Suviste - The lucky one
Ei ole üldse halb asi, aga pingutuse maik man. 

Jüri Pootsmann - Magus melanhoolia
Jüri hääl on mulle jätkuvalt kõrvamööda. Huvitav mõte ka panna madalahäälsuse poolest tuntud laulja kõrget nooti võtma. Selline moodsa muusika esindaja mulle põhimõtteliselt istub küll. 


Eurohitt

Suured tüdrukud - Heaven's not that far tonight
Pole siin ilmselt parim laul ja pole ilmselt ka võidulaul, aga see ongi klassikaline Eurovisioon. Legendaarsed eurolaulikud sädelevates kostüümides, ühtlasi väga head lauljad. Laul kerib muudkui vinti peale, laval pidu täie hooga käib, lõpuks ilmuvad ka peokülalised taustalauljad (vähemalt sama kuulsad kui põhilauljad). Noh ja nii edasi. Ülekaalukalt kõige lõbusam seltskond.

Kommentaarid

  1. Sellest poolfinaalist ei jäänud mul mitte ridagi ühestki loost kummitama. Kaks päeva hiljem ei meenu ühtki sõna. See viitab tõenäoliselt ajule ebaolulisena näivale infole...

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...