Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2021, 2. poolfinaal

See toimus, niisiis, laupäeval.

Kummitab, kurivaim

Helen - Nii kõrgele

Redel - Tartu

Mõlemad laulud keskendusid peamiselt ühele lausele ja see kummitab pagana hästi.


Mitte sugugi ei kummita

Kadri Voorand - Energy
Kuidagi nostalgiline on, mõne koha peal tuleb "Rock'n'roll kids" meelde. Ilus laul. Õrn ja jõuline samaaegselt. Meeldib kuulata, aga siin pole seda meeldejäävat rida.

Uku Haasma - Kaos
Need kohad, kus ta laulab kaaaaos ja vaaaaos mulle meeldivad. Tahaks mingit teist olukorda selle kuulamiseks. Lõpus ilus kitarr.

Alabama Watchdog - Alabama Watchdog
Mitu korda kuulata ilmselt ei viitsiks, aga ühekordsel kuulamisel ei sega.


Gospel?

Sissi - Time

Rahel - Sunday night

Põhimõtteliselt see ongi. Praegu peast ümiseda ei oskaks kumbagi.


Lindi pealt oli parem

Gram of Fun - Lost in a dance
Nii kahju on sellest laulust. Läks live-esituse nahka. Minu kõige lemmikum lugu võib-olla üldse Eesti Laulul sel aastal. 


Heleza - 6
Videos oli kuidagi salapärane ja suht meelas värk, laval oli meh.


Meestekas

Uku Suviste - The lucky one
Ei ole üldse halb asi, aga pingutuse maik man. 

Jüri Pootsmann - Magus melanhoolia
Jüri hääl on mulle jätkuvalt kõrvamööda. Huvitav mõte ka panna madalahäälsuse poolest tuntud laulja kõrget nooti võtma. Selline moodsa muusika esindaja mulle põhimõtteliselt istub küll. 


Eurohitt

Suured tüdrukud - Heaven's not that far tonight
Pole siin ilmselt parim laul ja pole ilmselt ka võidulaul, aga see ongi klassikaline Eurovisioon. Legendaarsed eurolaulikud sädelevates kostüümides, ühtlasi väga head lauljad. Laul kerib muudkui vinti peale, laval pidu täie hooga käib, lõpuks ilmuvad ka peokülalised taustalauljad (vähemalt sama kuulsad kui põhilauljad). Noh ja nii edasi. Ülekaalukalt kõige lõbusam seltskond.

Kommentaarid

  1. Sellest poolfinaalist ei jäänud mul mitte ridagi ühestki loost kummitama. Kaks päeva hiljem ei meenu ühtki sõna. See viitab tõenäoliselt ajule ebaolulisena näivale infole...

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...