Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2021, 1. poolfinaal

 Vaatasin, märkasin. 

Ei mõjutanud kuidagi

  • Hans Nayna "One by one"
    Selliseid laule on juba palju, ei?
  • Tuuli Rand "Üks öö"
    Kostüüm oli ju värvikas. 
Punktid tegemislusti eest
  • Tanja "Best night ever"
    Kahtlemata artist. Kõrge noodiga koha peal hakkas nagu natuke käima tõmbama, aga jäi ikka poolde vinna.
  • Wiiralt "Tuuled"
    Aktsepteerin kantrit, aga (enamasti) pole minu jaoks. Entusiastlikud tüübid.
  • Andrei Zevakin ja Pluuto "Wingman"
    Vt eelmine (ainult kantri asemel räpp)
Kergelt plusspoolel
  • Kéa "Hypnotized"
    Siin oli kaasakiskuvust. Ja jällegi näha, et tegijas on pealehakkamist.
  • Nika Marula "Calm down"
    Teoorias huvitav, praktikas väga ei mõjutanud.
    Mõtlesin väljendi calm down peale. Mu meelest see on üks mõttetumaid asju mida öelda. Mõtle mõnele olukorrale, kus keegi on sulle öelnud, et maha rahuneksid. Oled tundnud, et see on just see, mida tol hetkel kuulda tahtsid või veel enam, suutnud selle peale päriselt maha rahuneda? Ma ka mitte. Aga see selleks, jutt ei puutu laulu, tal oli asjaga oma mõte. 
Juba suuremas plussis
  • Karl Killing "Kiss me"
    See soeng on vist noore generatsiooni hulgas moes praegu, olen teistelgi näinud. Kena lugu, selline lihtne kohe.
  • Egert Milder "Free again"
    Kole kostüüm (sorri), aga laulus oli meeleolu. Päris "Georgia" siiski pole, aga kena, sihuke hipihümnilik pisut. Tema puhul kuidagi väga usun, et ta teeb just täpselt seda, mida tema parajasti teha tahab, ei rohkem ega vähem.
Mitte minu lemmikuimad kogu maailmas, aga meeldisid
  • Koit Toome "We could have been beautiful"
    Algus meenutas mingit juba olemasolevat laulu. Kas Adelelt ehk midagi? Mulle meeldib, kui Koit Toome klaverit mängib, siis ta istub paigal. Ilus laul ja kahtlemata raske ära laulda, aga küll ta suudab. 
  • Kristin Kalanpenk "Find a way"
    Kas sai innustust Aneti ja Fredi möödunud aasta edust? Salongilaul, puhkpillid puha laval ja. Eurovisiooni teema see pole, aga mulle sobib. 
  • Ivo Linna, Robert Linna ja Supernoova "Ma olen siin"
    Kogu see värk mõjus laval kuidagi hiigla hästi. Rahulik mees ja emotsionaalsem tüüp. Ivol lahe pintsak ja Robertil puus ägedalt lahtine. Vahva meloodia ka. See tuleb esikolmikusse ma pakun. (Eesti Laulul ikka.)

Muide, Ivo Linnast rääkides, ükspäev nägin reklaami, kus Ivo ütles, et makske ikka ausalt makse. 

Ja veel tema kohta. See aastavahetuse huumorisaates olnud klipp ainsast inimesest, kellele ei meeldi Ivo Linna, oli üks parimaid asju üldse. 


Sildid:

Kommentaarid

  1. Mailit20. veebruar 2021, kell 12:46

    Mulle tundus just see Nayna lugu kõige eurovisioonilikum ja samas jäi ta meelde. Ühtki teist lugu ei oskaks praegu pauguga kaasa ümiseda.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...
2 kommentaari
Loe edasi »

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Postita kommentaar
Loe edasi »