Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2021, 1. poolfinaal

 Vaatasin, märkasin. 

Ei mõjutanud kuidagi

  • Hans Nayna "One by one"
    Selliseid laule on juba palju, ei?
  • Tuuli Rand "Üks öö"
    Kostüüm oli ju värvikas. 
Punktid tegemislusti eest
  • Tanja "Best night ever"
    Kahtlemata artist. Kõrge noodiga koha peal hakkas nagu natuke käima tõmbama, aga jäi ikka poolde vinna.
  • Wiiralt "Tuuled"
    Aktsepteerin kantrit, aga (enamasti) pole minu jaoks. Entusiastlikud tüübid.
  • Andrei Zevakin ja Pluuto "Wingman"
    Vt eelmine (ainult kantri asemel räpp)
Kergelt plusspoolel
  • Kéa "Hypnotized"
    Siin oli kaasakiskuvust. Ja jällegi näha, et tegijas on pealehakkamist.
  • Nika Marula "Calm down"
    Teoorias huvitav, praktikas väga ei mõjutanud.
    Mõtlesin väljendi calm down peale. Mu meelest see on üks mõttetumaid asju mida öelda. Mõtle mõnele olukorrale, kus keegi on sulle öelnud, et maha rahuneksid. Oled tundnud, et see on just see, mida tol hetkel kuulda tahtsid või veel enam, suutnud selle peale päriselt maha rahuneda? Ma ka mitte. Aga see selleks, jutt ei puutu laulu, tal oli asjaga oma mõte. 
Juba suuremas plussis
  • Karl Killing "Kiss me"
    See soeng on vist noore generatsiooni hulgas moes praegu, olen teistelgi näinud. Kena lugu, selline lihtne kohe.
  • Egert Milder "Free again"
    Kole kostüüm (sorri), aga laulus oli meeleolu. Päris "Georgia" siiski pole, aga kena, sihuke hipihümnilik pisut. Tema puhul kuidagi väga usun, et ta teeb just täpselt seda, mida tema parajasti teha tahab, ei rohkem ega vähem.
Mitte minu lemmikuimad kogu maailmas, aga meeldisid
  • Koit Toome "We could have been beautiful"
    Algus meenutas mingit juba olemasolevat laulu. Kas Adelelt ehk midagi? Mulle meeldib, kui Koit Toome klaverit mängib, siis ta istub paigal. Ilus laul ja kahtlemata raske ära laulda, aga küll ta suudab. 
  • Kristin Kalanpenk "Find a way"
    Kas sai innustust Aneti ja Fredi möödunud aasta edust? Salongilaul, puhkpillid puha laval ja. Eurovisiooni teema see pole, aga mulle sobib. 
  • Ivo Linna, Robert Linna ja Supernoova "Ma olen siin"
    Kogu see värk mõjus laval kuidagi hiigla hästi. Rahulik mees ja emotsionaalsem tüüp. Ivol lahe pintsak ja Robertil puus ägedalt lahtine. Vahva meloodia ka. See tuleb esikolmikusse ma pakun. (Eesti Laulul ikka.)

Muide, Ivo Linnast rääkides, ükspäev nägin reklaami, kus Ivo ütles, et makske ikka ausalt makse. 

Ja veel tema kohta. See aastavahetuse huumorisaates olnud klipp ainsast inimesest, kellele ei meeldi Ivo Linna, oli üks parimaid asju üldse. 


Kommentaarid

  1. Mulle tundus just see Nayna lugu kõige eurovisioonilikum ja samas jäi ta meelde. Ühtki teist lugu ei oskaks praegu pauguga kaasa ümiseda.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...