Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2021, 1. poolfinaal

 Vaatasin, märkasin. 

Ei mõjutanud kuidagi

  • Hans Nayna "One by one"
    Selliseid laule on juba palju, ei?
  • Tuuli Rand "Üks öö"
    Kostüüm oli ju värvikas. 
Punktid tegemislusti eest
  • Tanja "Best night ever"
    Kahtlemata artist. Kõrge noodiga koha peal hakkas nagu natuke käima tõmbama, aga jäi ikka poolde vinna.
  • Wiiralt "Tuuled"
    Aktsepteerin kantrit, aga (enamasti) pole minu jaoks. Entusiastlikud tüübid.
  • Andrei Zevakin ja Pluuto "Wingman"
    Vt eelmine (ainult kantri asemel räpp)
Kergelt plusspoolel
  • Kéa "Hypnotized"
    Siin oli kaasakiskuvust. Ja jällegi näha, et tegijas on pealehakkamist.
  • Nika Marula "Calm down"
    Teoorias huvitav, praktikas väga ei mõjutanud.
    Mõtlesin väljendi calm down peale. Mu meelest see on üks mõttetumaid asju mida öelda. Mõtle mõnele olukorrale, kus keegi on sulle öelnud, et maha rahuneksid. Oled tundnud, et see on just see, mida tol hetkel kuulda tahtsid või veel enam, suutnud selle peale päriselt maha rahuneda? Ma ka mitte. Aga see selleks, jutt ei puutu laulu, tal oli asjaga oma mõte. 
Juba suuremas plussis
  • Karl Killing "Kiss me"
    See soeng on vist noore generatsiooni hulgas moes praegu, olen teistelgi näinud. Kena lugu, selline lihtne kohe.
  • Egert Milder "Free again"
    Kole kostüüm (sorri), aga laulus oli meeleolu. Päris "Georgia" siiski pole, aga kena, sihuke hipihümnilik pisut. Tema puhul kuidagi väga usun, et ta teeb just täpselt seda, mida tema parajasti teha tahab, ei rohkem ega vähem.
Mitte minu lemmikuimad kogu maailmas, aga meeldisid
  • Koit Toome "We could have been beautiful"
    Algus meenutas mingit juba olemasolevat laulu. Kas Adelelt ehk midagi? Mulle meeldib, kui Koit Toome klaverit mängib, siis ta istub paigal. Ilus laul ja kahtlemata raske ära laulda, aga küll ta suudab. 
  • Kristin Kalanpenk "Find a way"
    Kas sai innustust Aneti ja Fredi möödunud aasta edust? Salongilaul, puhkpillid puha laval ja. Eurovisiooni teema see pole, aga mulle sobib. 
  • Ivo Linna, Robert Linna ja Supernoova "Ma olen siin"
    Kogu see värk mõjus laval kuidagi hiigla hästi. Rahulik mees ja emotsionaalsem tüüp. Ivol lahe pintsak ja Robertil puus ägedalt lahtine. Vahva meloodia ka. See tuleb esikolmikusse ma pakun. (Eesti Laulul ikka.)

Muide, Ivo Linnast rääkides, ükspäev nägin reklaami, kus Ivo ütles, et makske ikka ausalt makse. 

Ja veel tema kohta. See aastavahetuse huumorisaates olnud klipp ainsast inimesest, kellele ei meeldi Ivo Linna, oli üks parimaid asju üldse. 


Kommentaarid

  1. Mulle tundus just see Nayna lugu kõige eurovisioonilikum ja samas jäi ta meelde. Ühtki teist lugu ei oskaks praegu pauguga kaasa ümiseda.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...