Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2021, 1. poolfinaal

 Vaatasin, märkasin. 

Ei mõjutanud kuidagi

  • Hans Nayna "One by one"
    Selliseid laule on juba palju, ei?
  • Tuuli Rand "Üks öö"
    Kostüüm oli ju värvikas. 
Punktid tegemislusti eest
  • Tanja "Best night ever"
    Kahtlemata artist. Kõrge noodiga koha peal hakkas nagu natuke käima tõmbama, aga jäi ikka poolde vinna.
  • Wiiralt "Tuuled"
    Aktsepteerin kantrit, aga (enamasti) pole minu jaoks. Entusiastlikud tüübid.
  • Andrei Zevakin ja Pluuto "Wingman"
    Vt eelmine (ainult kantri asemel räpp)
Kergelt plusspoolel
  • Kéa "Hypnotized"
    Siin oli kaasakiskuvust. Ja jällegi näha, et tegijas on pealehakkamist.
  • Nika Marula "Calm down"
    Teoorias huvitav, praktikas väga ei mõjutanud.
    Mõtlesin väljendi calm down peale. Mu meelest see on üks mõttetumaid asju mida öelda. Mõtle mõnele olukorrale, kus keegi on sulle öelnud, et maha rahuneksid. Oled tundnud, et see on just see, mida tol hetkel kuulda tahtsid või veel enam, suutnud selle peale päriselt maha rahuneda? Ma ka mitte. Aga see selleks, jutt ei puutu laulu, tal oli asjaga oma mõte. 
Juba suuremas plussis
  • Karl Killing "Kiss me"
    See soeng on vist noore generatsiooni hulgas moes praegu, olen teistelgi näinud. Kena lugu, selline lihtne kohe.
  • Egert Milder "Free again"
    Kole kostüüm (sorri), aga laulus oli meeleolu. Päris "Georgia" siiski pole, aga kena, sihuke hipihümnilik pisut. Tema puhul kuidagi väga usun, et ta teeb just täpselt seda, mida tema parajasti teha tahab, ei rohkem ega vähem.
Mitte minu lemmikuimad kogu maailmas, aga meeldisid
  • Koit Toome "We could have been beautiful"
    Algus meenutas mingit juba olemasolevat laulu. Kas Adelelt ehk midagi? Mulle meeldib, kui Koit Toome klaverit mängib, siis ta istub paigal. Ilus laul ja kahtlemata raske ära laulda, aga küll ta suudab. 
  • Kristin Kalanpenk "Find a way"
    Kas sai innustust Aneti ja Fredi möödunud aasta edust? Salongilaul, puhkpillid puha laval ja. Eurovisiooni teema see pole, aga mulle sobib. 
  • Ivo Linna, Robert Linna ja Supernoova "Ma olen siin"
    Kogu see värk mõjus laval kuidagi hiigla hästi. Rahulik mees ja emotsionaalsem tüüp. Ivol lahe pintsak ja Robertil puus ägedalt lahtine. Vahva meloodia ka. See tuleb esikolmikusse ma pakun. (Eesti Laulul ikka.)

Muide, Ivo Linnast rääkides, ükspäev nägin reklaami, kus Ivo ütles, et makske ikka ausalt makse. 

Ja veel tema kohta. See aastavahetuse huumorisaates olnud klipp ainsast inimesest, kellele ei meeldi Ivo Linna, oli üks parimaid asju üldse. 


Kommentaarid

  1. Mulle tundus just see Nayna lugu kõige eurovisioonilikum ja samas jäi ta meelde. Ühtki teist lugu ei oskaks praegu pauguga kaasa ümiseda.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...