Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2021, 1. poolfinaal

 Vaatasin, märkasin. 

Ei mõjutanud kuidagi

  • Hans Nayna "One by one"
    Selliseid laule on juba palju, ei?
  • Tuuli Rand "Üks öö"
    Kostüüm oli ju värvikas. 
Punktid tegemislusti eest
  • Tanja "Best night ever"
    Kahtlemata artist. Kõrge noodiga koha peal hakkas nagu natuke käima tõmbama, aga jäi ikka poolde vinna.
  • Wiiralt "Tuuled"
    Aktsepteerin kantrit, aga (enamasti) pole minu jaoks. Entusiastlikud tüübid.
  • Andrei Zevakin ja Pluuto "Wingman"
    Vt eelmine (ainult kantri asemel räpp)
Kergelt plusspoolel
  • Kéa "Hypnotized"
    Siin oli kaasakiskuvust. Ja jällegi näha, et tegijas on pealehakkamist.
  • Nika Marula "Calm down"
    Teoorias huvitav, praktikas väga ei mõjutanud.
    Mõtlesin väljendi calm down peale. Mu meelest see on üks mõttetumaid asju mida öelda. Mõtle mõnele olukorrale, kus keegi on sulle öelnud, et maha rahuneksid. Oled tundnud, et see on just see, mida tol hetkel kuulda tahtsid või veel enam, suutnud selle peale päriselt maha rahuneda? Ma ka mitte. Aga see selleks, jutt ei puutu laulu, tal oli asjaga oma mõte. 
Juba suuremas plussis
  • Karl Killing "Kiss me"
    See soeng on vist noore generatsiooni hulgas moes praegu, olen teistelgi näinud. Kena lugu, selline lihtne kohe.
  • Egert Milder "Free again"
    Kole kostüüm (sorri), aga laulus oli meeleolu. Päris "Georgia" siiski pole, aga kena, sihuke hipihümnilik pisut. Tema puhul kuidagi väga usun, et ta teeb just täpselt seda, mida tema parajasti teha tahab, ei rohkem ega vähem.
Mitte minu lemmikuimad kogu maailmas, aga meeldisid
  • Koit Toome "We could have been beautiful"
    Algus meenutas mingit juba olemasolevat laulu. Kas Adelelt ehk midagi? Mulle meeldib, kui Koit Toome klaverit mängib, siis ta istub paigal. Ilus laul ja kahtlemata raske ära laulda, aga küll ta suudab. 
  • Kristin Kalanpenk "Find a way"
    Kas sai innustust Aneti ja Fredi möödunud aasta edust? Salongilaul, puhkpillid puha laval ja. Eurovisiooni teema see pole, aga mulle sobib. 
  • Ivo Linna, Robert Linna ja Supernoova "Ma olen siin"
    Kogu see värk mõjus laval kuidagi hiigla hästi. Rahulik mees ja emotsionaalsem tüüp. Ivol lahe pintsak ja Robertil puus ägedalt lahtine. Vahva meloodia ka. See tuleb esikolmikusse ma pakun. (Eesti Laulul ikka.)

Muide, Ivo Linnast rääkides, ükspäev nägin reklaami, kus Ivo ütles, et makske ikka ausalt makse. 

Ja veel tema kohta. See aastavahetuse huumorisaates olnud klipp ainsast inimesest, kellele ei meeldi Ivo Linna, oli üks parimaid asju üldse. 


Kommentaarid

  1. Mulle tundus just see Nayna lugu kõige eurovisioonilikum ja samas jäi ta meelde. Ühtki teist lugu ei oskaks praegu pauguga kaasa ümiseda.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...