Otse põhisisu juurde

Jaanuar

Kultuurinurk sedakorda kuude kaupa.

Filmid

Ma ei oodanud, et mulle nii palju meeldib. Täitsa naljakas oli.

See uusversioon, niisiis. Polnud viga, aga vana meeldis rohkem.

Mingi suht lamp asi, aga mitte meeldejäävalt lamp.

Halb, ärritav. 

Oleks pidanud olema vist 1. osa enne näinud. Halb ei olnud, aga sihuke meh.

Sattusin vaatama täitsa juhuslikult. Mulle oli varasemalt tundunud, et tegemist on mingi kergelt õudukaga ja et miss Peregrine on pigem negatiivne tegelane. Tühjagi. Huvitav oli. Eks ikka on loogikaauke, kui ajas rännatakse, aga noh jah.

See ongi miss Peregrine

Goethe!
Kuidas Johann Wolfgang oli noor ja ülikoolis käis. Sakslaste endi tehtud. Kindlasti mitte nii diip kui Goethe ise, aga pühapäeva hommikul vaadata kõlbas küll.

Scary movie
Ma polnud kunagi näinud. Ääm, jah. Eks ta tahtis olla totter ja oligi.


Seriaalid

Žanri mõttes see, mida mina väga ootan - spordidraama. Iluuisutajatest. Ainult üks hooaeg, siis lõpetati ära. Hästi ebavõrdse kvaliteediga. Mõne koha peal oli väga hea, mõne koha peal oli ikka no halb noh. January Jones meeldis (bipolaarse peategelase bipolaarne ema). 

Need ongi need viimatimainitud.


Raamatud

Julie Caplin - The little café in Copenhagen
Ehtne naistekas, aga see täpselt oligi minu ootus. Natuke hygget jaanuari algusesse (mis teadupärast on üks mõttetu ja masendav aeg). 

Vladimir Nabokov - Kuningas, emand, poiss
Need vanakooli vene kirjanikud on kohe sihukesed et ohjesss. Nagu ei kirjutagi midagi erilist, aga loed ja mõistad, et küll on hea tummine tekst. Ei saa öelda, et mingi tohutu diip lugu, aga hoopis teistmoodi on lugeda kui mingit 21. sajandi raamatut. 

Carl Mothander - Parunid, eestlased ja enamlased
Avardav. Rootslase Carl Mothanderi (Eestis hüüdnimega Rootsi härra Kaarel) mälestused sellest, kuidas ta 1920ndate lõpust 1940. aastani Eestis elas. Ta oli abielus baltisakslannaga, seetõttu kirjeldab värvikalt elu, mida baltisakslased tollases Eesti vabariigis elasid. Nagu öeldud, avardav. 

Eesti ametlikus 20. sajandi ajaloos räägitakse baltisakslastest umbes 3 korda: seoses Landeswehri lahinguga, siis seoses maareformiga (millega neilt suur osa maad ära võeti) ja siis mainitakse, kuidas nad 1939. aastal lahkusid. Seda, mis maareformi ja lahkumise vahel toimus, polnud mina eriti enne kuulnud. Mitte et keegi seda meelega varjanud või õpetamata jätnud oleks, lihtsalt tolle perioodi kohta peetakse ilmselgelt olulisemaks seda, mida eestlased tegid, kui nad oma riigi lõpuks said. 

Kipun nõustuma autoriga, kes arvas, et kogu seda potentsiaali, mis baltisakslaste näol siin olemas oli, oleks saanud edukamalt Eesti riigi kasuks ära kasutada. Ja nõus ka sellega, et kui baltisakslased Eestist lahkusid, siis nad ei lahkunud kodumaale vaid kodumaalt. 

1940ndatel kirja pandud lugu, 
eesti keeles avaldati 1997 alles.


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...
Postita kommentaar
Loe edasi »