Otse põhisisu juurde

Jaanuar

Kultuurinurk sedakorda kuude kaupa.

Filmid

Ma ei oodanud, et mulle nii palju meeldib. Täitsa naljakas oli.

See uusversioon, niisiis. Polnud viga, aga vana meeldis rohkem.

Mingi suht lamp asi, aga mitte meeldejäävalt lamp.

Halb, ärritav. 

Oleks pidanud olema vist 1. osa enne näinud. Halb ei olnud, aga sihuke meh.

Sattusin vaatama täitsa juhuslikult. Mulle oli varasemalt tundunud, et tegemist on mingi kergelt õudukaga ja et miss Peregrine on pigem negatiivne tegelane. Tühjagi. Huvitav oli. Eks ikka on loogikaauke, kui ajas rännatakse, aga noh jah.

See ongi miss Peregrine

Goethe!
Kuidas Johann Wolfgang oli noor ja ülikoolis käis. Sakslaste endi tehtud. Kindlasti mitte nii diip kui Goethe ise, aga pühapäeva hommikul vaadata kõlbas küll.

Scary movie
Ma polnud kunagi näinud. Ääm, jah. Eks ta tahtis olla totter ja oligi.


Seriaalid

Žanri mõttes see, mida mina väga ootan - spordidraama. Iluuisutajatest. Ainult üks hooaeg, siis lõpetati ära. Hästi ebavõrdse kvaliteediga. Mõne koha peal oli väga hea, mõne koha peal oli ikka no halb noh. January Jones meeldis (bipolaarse peategelase bipolaarne ema). 

Need ongi need viimatimainitud.


Raamatud

Julie Caplin - The little café in Copenhagen
Ehtne naistekas, aga see täpselt oligi minu ootus. Natuke hygget jaanuari algusesse (mis teadupärast on üks mõttetu ja masendav aeg). 

Vladimir Nabokov - Kuningas, emand, poiss
Need vanakooli vene kirjanikud on kohe sihukesed et ohjesss. Nagu ei kirjutagi midagi erilist, aga loed ja mõistad, et küll on hea tummine tekst. Ei saa öelda, et mingi tohutu diip lugu, aga hoopis teistmoodi on lugeda kui mingit 21. sajandi raamatut. 

Carl Mothander - Parunid, eestlased ja enamlased
Avardav. Rootslase Carl Mothanderi (Eestis hüüdnimega Rootsi härra Kaarel) mälestused sellest, kuidas ta 1920ndate lõpust 1940. aastani Eestis elas. Ta oli abielus baltisakslannaga, seetõttu kirjeldab värvikalt elu, mida baltisakslased tollases Eesti vabariigis elasid. Nagu öeldud, avardav. 

Eesti ametlikus 20. sajandi ajaloos räägitakse baltisakslastest umbes 3 korda: seoses Landeswehri lahinguga, siis seoses maareformiga (millega neilt suur osa maad ära võeti) ja siis mainitakse, kuidas nad 1939. aastal lahkusid. Seda, mis maareformi ja lahkumise vahel toimus, polnud mina eriti enne kuulnud. Mitte et keegi seda meelega varjanud või õpetamata jätnud oleks, lihtsalt tolle perioodi kohta peetakse ilmselgelt olulisemaks seda, mida eestlased tegid, kui nad oma riigi lõpuks said. 

Kipun nõustuma autoriga, kes arvas, et kogu seda potentsiaali, mis baltisakslaste näol siin olemas oli, oleks saanud edukamalt Eesti riigi kasuks ära kasutada. Ja nõus ka sellega, et kui baltisakslased Eestist lahkusid, siis nad ei lahkunud kodumaale vaid kodumaalt. 

1940ndatel kirja pandud lugu, 
eesti keeles avaldati 1997 alles.


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »