Otse põhisisu juurde

Jaanuar

Kultuurinurk sedakorda kuude kaupa.

Filmid

Ma ei oodanud, et mulle nii palju meeldib. Täitsa naljakas oli.

See uusversioon, niisiis. Polnud viga, aga vana meeldis rohkem.

Mingi suht lamp asi, aga mitte meeldejäävalt lamp.

Halb, ärritav. 

Oleks pidanud olema vist 1. osa enne näinud. Halb ei olnud, aga sihuke meh.

Sattusin vaatama täitsa juhuslikult. Mulle oli varasemalt tundunud, et tegemist on mingi kergelt õudukaga ja et miss Peregrine on pigem negatiivne tegelane. Tühjagi. Huvitav oli. Eks ikka on loogikaauke, kui ajas rännatakse, aga noh jah.

See ongi miss Peregrine

Goethe!
Kuidas Johann Wolfgang oli noor ja ülikoolis käis. Sakslaste endi tehtud. Kindlasti mitte nii diip kui Goethe ise, aga pühapäeva hommikul vaadata kõlbas küll.

Scary movie
Ma polnud kunagi näinud. Ääm, jah. Eks ta tahtis olla totter ja oligi.


Seriaalid

Žanri mõttes see, mida mina väga ootan - spordidraama. Iluuisutajatest. Ainult üks hooaeg, siis lõpetati ära. Hästi ebavõrdse kvaliteediga. Mõne koha peal oli väga hea, mõne koha peal oli ikka no halb noh. January Jones meeldis (bipolaarse peategelase bipolaarne ema). 

Need ongi need viimatimainitud.


Raamatud

Julie Caplin - The little café in Copenhagen
Ehtne naistekas, aga see täpselt oligi minu ootus. Natuke hygget jaanuari algusesse (mis teadupärast on üks mõttetu ja masendav aeg). 

Vladimir Nabokov - Kuningas, emand, poiss
Need vanakooli vene kirjanikud on kohe sihukesed et ohjesss. Nagu ei kirjutagi midagi erilist, aga loed ja mõistad, et küll on hea tummine tekst. Ei saa öelda, et mingi tohutu diip lugu, aga hoopis teistmoodi on lugeda kui mingit 21. sajandi raamatut. 

Carl Mothander - Parunid, eestlased ja enamlased
Avardav. Rootslase Carl Mothanderi (Eestis hüüdnimega Rootsi härra Kaarel) mälestused sellest, kuidas ta 1920ndate lõpust 1940. aastani Eestis elas. Ta oli abielus baltisakslannaga, seetõttu kirjeldab värvikalt elu, mida baltisakslased tollases Eesti vabariigis elasid. Nagu öeldud, avardav. 

Eesti ametlikus 20. sajandi ajaloos räägitakse baltisakslastest umbes 3 korda: seoses Landeswehri lahinguga, siis seoses maareformiga (millega neilt suur osa maad ära võeti) ja siis mainitakse, kuidas nad 1939. aastal lahkusid. Seda, mis maareformi ja lahkumise vahel toimus, polnud mina eriti enne kuulnud. Mitte et keegi seda meelega varjanud või õpetamata jätnud oleks, lihtsalt tolle perioodi kohta peetakse ilmselgelt olulisemaks seda, mida eestlased tegid, kui nad oma riigi lõpuks said. 

Kipun nõustuma autoriga, kes arvas, et kogu seda potentsiaali, mis baltisakslaste näol siin olemas oli, oleks saanud edukamalt Eesti riigi kasuks ära kasutada. Ja nõus ka sellega, et kui baltisakslased Eestist lahkusid, siis nad ei lahkunud kodumaale vaid kodumaalt. 

1940ndatel kirja pandud lugu, 
eesti keeles avaldati 1997 alles.


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...
Postita kommentaar
Loe edasi »