Jaanuar

Kultuurinurk sedakorda kuude kaupa.

Filmid

Minions

Ma ei oodanud, et mulle nii palju meeldib. Täitsa naljakas oli.

Little women

See uusversioon, niisiis. Polnud viga, aga vana meeldis rohkem.

Keeping up with the Joneses

Mingi suht lamp asi, aga mitte meeldejäävalt lamp.

Wonder woman 1984

Halb, ärritav. 

Maleficent: Mistress of evil

Oleks pidanud olema vist 1. osa enne näinud. Halb ei olnud, aga sihuke meh.

Miss Peregrine's home for peculiar children

Sattusin vaatama täitsa juhuslikult. Mulle oli varasemalt tundunud, et tegemist on mingi kergelt õudukaga ja et miss Peregrine on pigem negatiivne tegelane. Tühjagi. Huvitav oli. Eks ikka on loogikaauke, kui ajas rännatakse, aga noh jah.

See ongi miss Peregrine

Goethe!
Kuidas Johann Wolfgang oli noor ja ülikoolis käis. Sakslaste endi tehtud. Kindlasti mitte nii diip kui Goethe ise, aga pühapäeva hommikul vaadata kõlbas küll.

Scary movie
Ma polnud kunagi näinud. Ääm, jah. Eks ta tahtis olla totter ja oligi.

Seriaalid

Spinning out

Žanri mõttes see, mida mina väga ootan - spordidraama. Iluuisutajatest. Ainult üks hooaeg, siis lõpetati ära. Hästi ebavõrdse kvaliteediga. Mõne koha peal oli väga hea, mõne koha peal oli ikka no halb noh. January Jones meeldis (bipolaarse peategelase bipolaarne ema). 

Need ongi need viimatimainitud.

Raamatud

Julie Caplin - The little café in Copenhagen

Ehtne naistekas, aga see täpselt oligi minu ootus. Natuke hygget jaanuari algusesse (mis teadupärast on üks mõttetu ja masendav aeg). 

Vladimir Nabokov - Kuningas, emand, poiss

Need vanakooli vene kirjanikud on kohe sihukesed et ohjesss. Nagu ei kirjutagi midagi erilist, aga loed ja mõistad, et küll on hea tummine tekst. Ei saa öelda, et mingi tohutu diip lugu, aga hoopis teistmoodi on lugeda kui mingit 21. sajandi raamatut. 

Carl Mothander - Parunid, eestlased ja enamlased

Avardav. Rootslase Carl Mothanderi (Eestis hüüdnimega Rootsi härra Kaarel) mälestused sellest, kuidas ta 1920ndate lõpust 1940. aastani Eestis elas. Ta oli abielus baltisakslannaga, seetõttu kirjeldab värvikalt elu, mida baltisakslased tollases Eesti vabariigis elasid. Nagu öeldud, avardav. 

Eesti ametlikus 20. sajandi ajaloos räägitakse baltisakslastest umbes 3 korda: seoses Landeswehri lahinguga, siis seoses maareformiga (millega neilt suur osa maad ära võeti) ja siis mainitakse, kuidas nad 1939. aastal lahkusid. Seda, mis maareformi ja lahkumise vahel toimus, polnud mina eriti enne kuulnud. Mitte et keegi seda meelega varjanud või õpetamata jätnud oleks, lihtsalt tolle perioodi kohta peetakse ilmselgelt olulisemaks seda, mida eestlased tegid, kui nad oma riigi lõpuks said. 

Kipun nõustuma autoriga, kes arvas, et kogu seda potentsiaali, mis baltisakslaste näol siin olemas oli, oleks saanud edukamalt Eesti riigi kasuks ära kasutada. Ja nõus ka sellega, et kui baltisakslased Eestist lahkusid, siis nad ei lahkunud kodumaale vaid kodumaalt. 

1940ndatel kirja pandud lugu, 
eesti keeles avaldati 1997 alles.