Otse põhisisu juurde

Aastaajad: sügis

Mõned impressioonid (sellest) sügisest.

Vaata ringi!
Kõigil asjadel on kaks külge. Ühest küljest on tornaadod ja orkaanid ja metsatulekahjud, teisest küljest karge õhk ja udune hommik ja sellised värvid, et hing jääb kinni, kui natuke vaatad.

Tänane ilm, muidugi, on vähe teistsugune
kui see pilt. 

Lõhn: kõdunevad lehed

Pole veel endale ses osas mõttekaaslast leidnud, aga mulle õudselt meeldib sügiseste mahakukkunud lehtede lõhn. On kohe selline omaette lõhn, ei oskagi öelda, millist üldteada lõhna ta meenutada võiks.

Huvitav võimalus: päikesesse otse sisse vaatamine
Eestis on mõni aastaaeg, mis võimaldab sellist tegevust. Kui päike on piisavalt madalale juba kukkunud ja on selline külm ja valge, nagu ta sügisel on, siis saabki temaga silmitsi seista.

Küsimus: Kas tammetõrud on veel olemas?
Pole ammu ühtegi näinud. Kastanimunad küll on.

Laul: Sügis käes, sügis käes, lehti muudkui langeb
Ühel päeval, kui tegelesin asjaga, mis eeldas numbritele tähelepanu pööramist, kummitas peas aina Sügis käes, sügis käes, lehti muudkui langeb. Tee siis oma numbritega midagi. See, kas talvetaat lumehangi toob, on juba küsitav.

Laul: Puud on punased

Aastaid kuulasin seda laulu ja mõtlesin et näe, küll on huvitav fantaasia, kus puud punased on. Sel aastal koitis, et mine tea, viimati on puud punased sellepärast, et aastaaeg on sügis. Võttis aega, aga aru sain.

Kirjandus: Puškin, Jevgeni Onegin
Juba keskkoolis kirjanduse õpetaja rääkis, et Puškin oli suur sügisefänn, sest talle meeldis lahkumise ilu. Melanhoolikute värk, arusaadav.
Ma ei taha kedagi õhutada ennast looduslikest sügishäältest kõrvaklappidega ära lõikama, aga te kuulake, kuidas Märt Avandi "Jevgeni Oneginit" ette loeb. Audioraamatus. 

Luuletus: Kuues kiri Ingile
Kuldkollane on park, kuldkollane on süda,
kaks sammu kuldsen kadumisen

Ma arvan, et see lause saaks top 10-sse küll, kui teeksin tabelit teemal "Parimad avangud eesti luules". 1.koha saaks Miski külm ja miski puhas hingas hetkeks läbi hiite Heiti Talvikult.

Teater: Oleanna
Ugala etendus, kus olid usutavad näitlejad-see on hästi. Teema oli tegelikult mõneti päevakajaline. Millised on meie rollid, ja kas siis, kui mõni neist rollidest on parajasti esiplaanil, oleme mõnest teisest oma rollist vabastatud? Võim on olulisem sõna kui võiks arvata. Ja lõpuks on kõik suhteline. Sinu ja minu mätas võivad üksteise naabermättad olla, aga täitsa eri suunda vaadata. Mina ei tea, kas ahistas siis või ei ahistanud. Ongi nii, et oleneb, kes parajasti räägib.

Rõivas: Kampsun, sall ja mantel on lahedamad rõivaesemed kui miniseelik ja ujukad. Ehk igas mõttes soojemad.

Jook: Kakao
Ja ma pean ütlema, et mõte oh, teeme nüüd kakaod meeldib mulle ehk isegi rohkem kui  jook ise. Muidugi olgu ikka see päris kakaopulbrist kakao mitte mingi suhkrune lake, mida ka müüakse.


Kommentaarid

  1. Kas talvetaat teile eile tervituseks juba natuke midagi ei saatnud? Punaste puude laulu kuulsin tänu sinu blogile esimest korda elus. Ja tammetõrudest - tundub, et neid sel aastal vist polegi. Küll aga on maas vaat et viimne kui üks tammepuuleht, mis tundub olevat mingisugune loodusemärk, sest tavaliselt hoiab tamm oma lehti kaua ja jätab osa ka külge.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...