Otse põhisisu juurde

Linnulaul

On olnud aktiivsemaid lugemisaastaid kui 2017, aga nüüd sain vähemasti ühe täitsa arvestatava paksusega raamatu läbi ja ohohoo, see oli ka täitsa hea lugeda.

Sebastian Faulksi "Linnulaul" on sihuke klassikaline raamat ma ütleks. Sõjast ja armastusest, inimesest ja sõjast. Vahepeal kirjeldab, kuidas lahinguväljal inimeste jäsemed vedelesid, vahepeal räägib sellest, kuidas noored inimesed omavahel salasuhet arendavad. On ju klassikalised teemad. Sellepärast ma lugesingi seda tegelikult, et tahtsin sihukest natuke vanakooli raamatut lugeda vahepeal, mingit sihukest, mille võiks gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse nimekirjast leida. 

Peategelane on inglise noormees Stephen, kes 1910.aasta paiku Prantsusmaal ühe rikka mehe naisega hängib (ja mitte ainult, nagu öeldud) ja mõni aasta hiljem on I maailmasõjas sõdurina jälle Prantsusmaal.

Vist on selline raamat, kus väga palju konkreetselt ei juhtu, aga ikka on põnev lugeda. Vahepeal viskab sihukest remarque'ilikku eksistentsiaalset teemat ka ja. Võib-olla ainult Stepheni lapselapse liin, mis mingi järgnevuse näitamise vms tarvis sisse oli toodud, tundus pigem mittevajalik.

Aga. See konkreetne eestikeelne väljaanne, mida mina lugesin... Tõlke kohta ei ütle paha sõna, aga toimetaja küll pole suurem asi olnud. Ikka suht koledaid õigekirjavigu oli seal, mida põhikooliõpilane võib-olla võiks teha, aga mis korralikus raamatus küll figureerida ei tohiks. Moraal on vist see, et loe inglise keeles. Ma osaliselt lugesingi.

Kui BBC 2003.aastal inimeste lugemiseelistuste küsitluse The Big Read korraldas, sai "Linnulaul"/"Birdsong" seal 13.koha. See on üldse kaunis huvitav tabel, heitsin kohe tervenisti pilgu peale. 

Tänapäeval tehakse filmid ja seriaalid ka paljudest raamatutest, nii on "Linnulaulustki" 2012.aastal 2-osaline miniseriaal tehtud. Parimate kostüümide BAFTA laureaat, etskae.

Peaosalist mängib Eddie Redmayne. Mul on vist mingi Eddie Redmayne'i aasta.


Tähtsa naistegelase rollis on Clémence Poesy, kes varasemalt nii "Harry Potteri" filmides kui seriaalis "Gossip Girl" figureerinud. 


Valvenäitleja Matthew Goode mängib ka. (Valvenäitleja sellepärast, et ta mängib umbes igas asjas, mida ma vaatan.) 

Tšekka vuntsi. 

Ühtlasi on Richard Madden ja Joseph Mawle kohal (Elu24 kirjutaks et "Troonide mängu" staarid).



Seriaalis on ka vahepeal veits häirivaid kaadreid (ikkagi sõjavärk), nii et enne vaatamist ei maksa tervet kommikotti tühjaks süüa. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.
Postita kommentaar
Loe edasi »

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Jilly Cooper "Rivaalid"

See raamat, aga ka lihtsalt Jilly Cooper (1937-2025), on mul juba mitu aastat lugemisnimekirjas olnud. Kunagi lugesin raamatut, kus peategelase lemmikkirjanik oli Jilly Cooper, keda ta kiivalt kaitses suvaliseks naistekakirjanikuks nimetamise eest. Tekkis huvi, kellega siis tegu on. Läks veel huvitavamaks, kui leidsin, et tegemist on dame Jilly Cooperiga. Teenekas. Tol raamatutegelasel, arvan, oli õigus. Hästi paneb see Jilly Cooper. Vaimukalt, teravalt, oskuslikult. Tegelasi kirjeldab otsekoheselt ja paikapanevalt.  Maud oli laisk, egoistlik ja isekas või  Jamesi kõige silmapaistvamaks omaduseks peale vapustavalt hea väljanägemise oli tema totaalne enese ületähtsustamine ja krooniline ebakindlus. Vapustava välimusega tegelasi oli "Rivaalides" palju. Ja kui keegi oli mittevapustav, öeldi ka see otse välja.  Tegelasi oli muidugi ka terve plejaad. Algul pidi tähelepanelik olema, et ree peal püsida. Raamatu alguses olev tegelaste nimekiri oli suureks abiks.  Raamatu teg...
Postita kommentaar
Loe edasi »