Otse põhisisu juurde

Linnulaul

On olnud aktiivsemaid lugemisaastaid kui 2017, aga nüüd sain vähemasti ühe täitsa arvestatava paksusega raamatu läbi ja ohohoo, see oli ka täitsa hea lugeda.

Sebastian Faulksi "Linnulaul" on sihuke klassikaline raamat ma ütleks. Sõjast ja armastusest, inimesest ja sõjast. Vahepeal kirjeldab, kuidas lahinguväljal inimeste jäsemed vedelesid, vahepeal räägib sellest, kuidas noored inimesed omavahel salasuhet arendavad. On ju klassikalised teemad. Sellepärast ma lugesingi seda tegelikult, et tahtsin sihukest natuke vanakooli raamatut lugeda vahepeal, mingit sihukest, mille võiks gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse nimekirjast leida. 

Peategelane on inglise noormees Stephen, kes 1910.aasta paiku Prantsusmaal ühe rikka mehe naisega hängib (ja mitte ainult, nagu öeldud) ja mõni aasta hiljem on I maailmasõjas sõdurina jälle Prantsusmaal.

Vist on selline raamat, kus väga palju konkreetselt ei juhtu, aga ikka on põnev lugeda. Vahepeal viskab sihukest remarque'ilikku eksistentsiaalset teemat ka ja. Võib-olla ainult Stepheni lapselapse liin, mis mingi järgnevuse näitamise vms tarvis sisse oli toodud, tundus pigem mittevajalik.

Aga. See konkreetne eestikeelne väljaanne, mida mina lugesin... Tõlke kohta ei ütle paha sõna, aga toimetaja küll pole suurem asi olnud. Ikka suht koledaid õigekirjavigu oli seal, mida põhikooliõpilane võib-olla võiks teha, aga mis korralikus raamatus küll figureerida ei tohiks. Moraal on vist see, et loe inglise keeles. Ma osaliselt lugesingi.

Kui BBC 2003.aastal inimeste lugemiseelistuste küsitluse The Big Read korraldas, sai "Linnulaul"/"Birdsong" seal 13.koha. See on üldse kaunis huvitav tabel, heitsin kohe tervenisti pilgu peale. 

Tänapäeval tehakse filmid ja seriaalid ka paljudest raamatutest, nii on "Linnulaulustki" 2012.aastal 2-osaline miniseriaal tehtud. Parimate kostüümide BAFTA laureaat, etskae.

Peaosalist mängib Eddie Redmayne. Mul on vist mingi Eddie Redmayne'i aasta.


Tähtsa naistegelase rollis on Clémence Poesy, kes varasemalt nii "Harry Potteri" filmides kui seriaalis "Gossip Girl" figureerinud. 


Valvenäitleja Matthew Goode mängib ka. (Valvenäitleja sellepärast, et ta mängib umbes igas asjas, mida ma vaatan.) 

Tšekka vuntsi. 

Ühtlasi on Richard Madden ja Joseph Mawle kohal (Elu24 kirjutaks et "Troonide mängu" staarid).



Seriaalis on ka vahepeal veits häirivaid kaadreid (ikkagi sõjavärk), nii et enne vaatamist ei maksa tervet kommikotti tühjaks süüa. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »