Otse põhisisu juurde

Linnulaul

On olnud aktiivsemaid lugemisaastaid kui 2017, aga nüüd sain vähemasti ühe täitsa arvestatava paksusega raamatu läbi ja ohohoo, see oli ka täitsa hea lugeda.

Sebastian Faulksi "Linnulaul" on sihuke klassikaline raamat ma ütleks. Sõjast ja armastusest, inimesest ja sõjast. Vahepeal kirjeldab, kuidas lahinguväljal inimeste jäsemed vedelesid, vahepeal räägib sellest, kuidas noored inimesed omavahel salasuhet arendavad. On ju klassikalised teemad. Sellepärast ma lugesingi seda tegelikult, et tahtsin sihukest natuke vanakooli raamatut lugeda vahepeal, mingit sihukest, mille võiks gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse nimekirjast leida. 

Peategelane on inglise noormees Stephen, kes 1910.aasta paiku Prantsusmaal ühe rikka mehe naisega hängib (ja mitte ainult, nagu öeldud) ja mõni aasta hiljem on I maailmasõjas sõdurina jälle Prantsusmaal.

Vist on selline raamat, kus väga palju konkreetselt ei juhtu, aga ikka on põnev lugeda. Vahepeal viskab sihukest remarque'ilikku eksistentsiaalset teemat ka ja. Võib-olla ainult Stepheni lapselapse liin, mis mingi järgnevuse näitamise vms tarvis sisse oli toodud, tundus pigem mittevajalik.

Aga. See konkreetne eestikeelne väljaanne, mida mina lugesin... Tõlke kohta ei ütle paha sõna, aga toimetaja küll pole suurem asi olnud. Ikka suht koledaid õigekirjavigu oli seal, mida põhikooliõpilane võib-olla võiks teha, aga mis korralikus raamatus küll figureerida ei tohiks. Moraal on vist see, et loe inglise keeles. Ma osaliselt lugesingi.

Kui BBC 2003.aastal inimeste lugemiseelistuste küsitluse The Big Read korraldas, sai "Linnulaul"/"Birdsong" seal 13.koha. See on üldse kaunis huvitav tabel, heitsin kohe tervenisti pilgu peale. 

Tänapäeval tehakse filmid ja seriaalid ka paljudest raamatutest, nii on "Linnulaulustki" 2012.aastal 2-osaline miniseriaal tehtud. Parimate kostüümide BAFTA laureaat, etskae.

Peaosalist mängib Eddie Redmayne. Mul on vist mingi Eddie Redmayne'i aasta.


Tähtsa naistegelase rollis on Clémence Poesy, kes varasemalt nii "Harry Potteri" filmides kui seriaalis "Gossip Girl" figureerinud. 


Valvenäitleja Matthew Goode mängib ka. (Valvenäitleja sellepärast, et ta mängib umbes igas asjas, mida ma vaatan.) 

Tšekka vuntsi. 

Ühtlasi on Richard Madden ja Joseph Mawle kohal (Elu24 kirjutaks et "Troonide mängu" staarid).



Seriaalis on ka vahepeal veits häirivaid kaadreid (ikkagi sõjavärk), nii et enne vaatamist ei maksa tervet kommikotti tühjaks süüa. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...
2 kommentaari
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »