Otse põhisisu juurde

Aastaajad: sügis

Mõned impressioonid (sellest) sügisest.

Vaata ringi!
Kõigil asjadel on kaks külge. Ühest küljest on tornaadod ja orkaanid ja metsatulekahjud, teisest küljest karge õhk ja udune hommik ja sellised värvid, et hing jääb kinni, kui natuke vaatad.

Tänane ilm, muidugi, on vähe teistsugune
kui see pilt. 

Lõhn: kõdunevad lehed

Pole veel endale ses osas mõttekaaslast leidnud, aga mulle õudselt meeldib sügiseste mahakukkunud lehtede lõhn. On kohe selline omaette lõhn, ei oskagi öelda, millist üldteada lõhna ta meenutada võiks.

Huvitav võimalus: päikesesse otse sisse vaatamine
Eestis on mõni aastaaeg, mis võimaldab sellist tegevust. Kui päike on piisavalt madalale juba kukkunud ja on selline külm ja valge, nagu ta sügisel on, siis saabki temaga silmitsi seista.

Küsimus: Kas tammetõrud on veel olemas?
Pole ammu ühtegi näinud. Kastanimunad küll on.

Laul: Sügis käes, sügis käes, lehti muudkui langeb
Ühel päeval, kui tegelesin asjaga, mis eeldas numbritele tähelepanu pööramist, kummitas peas aina Sügis käes, sügis käes, lehti muudkui langeb. Tee siis oma numbritega midagi. See, kas talvetaat lumehangi toob, on juba küsitav.

Laul: Puud on punased

Aastaid kuulasin seda laulu ja mõtlesin et näe, küll on huvitav fantaasia, kus puud punased on. Sel aastal koitis, et mine tea, viimati on puud punased sellepärast, et aastaaeg on sügis. Võttis aega, aga aru sain.

Kirjandus: Puškin, Jevgeni Onegin
Juba keskkoolis kirjanduse õpetaja rääkis, et Puškin oli suur sügisefänn, sest talle meeldis lahkumise ilu. Melanhoolikute värk, arusaadav.
Ma ei taha kedagi õhutada ennast looduslikest sügishäältest kõrvaklappidega ära lõikama, aga te kuulake, kuidas Märt Avandi "Jevgeni Oneginit" ette loeb. Audioraamatus. 

Luuletus: Kuues kiri Ingile
Kuldkollane on park, kuldkollane on süda,
kaks sammu kuldsen kadumisen

Ma arvan, et see lause saaks top 10-sse küll, kui teeksin tabelit teemal "Parimad avangud eesti luules". 1.koha saaks Miski külm ja miski puhas hingas hetkeks läbi hiite Heiti Talvikult.

Teater: Oleanna
Ugala etendus, kus olid usutavad näitlejad-see on hästi. Teema oli tegelikult mõneti päevakajaline. Millised on meie rollid, ja kas siis, kui mõni neist rollidest on parajasti esiplaanil, oleme mõnest teisest oma rollist vabastatud? Võim on olulisem sõna kui võiks arvata. Ja lõpuks on kõik suhteline. Sinu ja minu mätas võivad üksteise naabermättad olla, aga täitsa eri suunda vaadata. Mina ei tea, kas ahistas siis või ei ahistanud. Ongi nii, et oleneb, kes parajasti räägib.

Rõivas: Kampsun, sall ja mantel on lahedamad rõivaesemed kui miniseelik ja ujukad. Ehk igas mõttes soojemad.

Jook: Kakao
Ja ma pean ütlema, et mõte oh, teeme nüüd kakaod meeldib mulle ehk isegi rohkem kui  jook ise. Muidugi olgu ikka see päris kakaopulbrist kakao mitte mingi suhkrune lake, mida ka müüakse.


Kommentaarid

  1. Kas talvetaat teile eile tervituseks juba natuke midagi ei saatnud? Punaste puude laulu kuulsin tänu sinu blogile esimest korda elus. Ja tammetõrudest - tundub, et neid sel aastal vist polegi. Küll aga on maas vaat et viimne kui üks tammepuuleht, mis tundub olevat mingisugune loodusemärk, sest tavaliselt hoiab tamm oma lehti kaua ja jätab osa ka külge.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...