Otse põhisisu juurde

Brooklyn

Vaatasin täna hommikul filmi. Ilmselt oli hetk õige selle vaatamiseks, sest mulle meeldis kohe väga. Lihtne lugu: üks iiri tüdruk läheb 1950.aastatel Iirimaalt elama New Yorki, töötab ja õpib seal ja elab sotsiaalset elu ka, kuni ühel hetkel tuleb tarvidus mõneks ajaks tagasi Iirimaale pöörduda ja lõpuks tekib küsimus, kummale maale siis lõplikult pidama jääda.

Kes tahab, võib näha seda kui rändeteemalist filmi, kes tahab vanaaegseid kostüüme vaadata, saab neid vaadata, ja kes tahab, saab keskenduda tundeelu teemadele. Selle viimase osas- kui on kellelgi soov vaadata õhkamisttekitavat filmi, siis vaadake seda. Mulle küll mõjus.

Pärast vaatasin, et stsenaariumi autor on Nick Hornby, peaosatäita Saoirse Ronan kandideerib rolli eest BAFTA-le ja Kuldgloobusele (ehk tuleb siis ka Oscari nominatsioon?) Kuna tegemist on suuresti briti filmiga, on esindatud ka Harry Potteri gäng, sedakorda Julie Waltersi, Jim Broadbenti ja Domhnall Gleesoni näol. (Kuigi pole vist aus neid Harry Potteri gängiks nimetada, sest nad on mujal märksa kõvemaid rolle teinud.)

Film on raamatu põhjal tehtud (mõlema nimi on Brooklyn). Hankisin endale raamatu ka, näis, mis seal räägitakse. Seoses raamatu hankimisega käisin üle mõne aja ülikooli raamatukogus. Selles mõttes käisin, et käisin ja olin, mitte ei tulnud kohe tulema, kui raamatu kätte olin leidnud.

Raamatukogus oli veel rahvast ja ma olin üllatunud, et olid enamasti sihukesed korralikult riides noored inimesed. Omal ajal, kui mina ülikoolis käisin (haha, omal ajal, hakkab juba heietama), tundus tudengite hulgas rohkem olevat sihukesi lampe kujusid, nö sitase pintsakuga Tartu tudengeid, boheemlasi, kui soovite. Mitte et nende pintsakud otseselt sitased oleksid olnud, aga nende riided nägid tihti välja sellised, et neile pole eriti palju raha kulutatud. Meelega pole, sest on mingi muu asi, millele taheti raha rohkem kulutada. Kaltsukarõivas oli ühtlasi nagu mingi statement. Samas pole imestada, kui praegu on asjad teistmoodi (just, mitte halvemini, vaid teistmoodi), sest tollal oli suurem mass üliõpilasi sündinud 80ndate teisel poolel, nüüd on 90ndate teisel poolel. Üksjagu vett on merre voolanud.

Lõhn on raamatukogus ikka samasugune, mõned asjad ei muutu (isegi kui pidevalt remonti tehakse).

Kommentaarid

  1. Millal see siis oli viimati, kui veel ülikoolis käisid? :P

    VastaKustuta
  2. Nooh, sinna on juba oma 5 aastat ikka tagasi, natuke rohkemgi veel. Jestas.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...