Otse põhisisu juurde

Brooklyn

Vaatasin täna hommikul filmi. Ilmselt oli hetk õige selle vaatamiseks, sest mulle meeldis kohe väga. Lihtne lugu: üks iiri tüdruk läheb 1950.aastatel Iirimaalt elama New Yorki, töötab ja õpib seal ja elab sotsiaalset elu ka, kuni ühel hetkel tuleb tarvidus mõneks ajaks tagasi Iirimaale pöörduda ja lõpuks tekib küsimus, kummale maale siis lõplikult pidama jääda.

Kes tahab, võib näha seda kui rändeteemalist filmi, kes tahab vanaaegseid kostüüme vaadata, saab neid vaadata, ja kes tahab, saab keskenduda tundeelu teemadele. Selle viimase osas- kui on kellelgi soov vaadata õhkamisttekitavat filmi, siis vaadake seda. Mulle küll mõjus.

Pärast vaatasin, et stsenaariumi autor on Nick Hornby, peaosatäita Saoirse Ronan kandideerib rolli eest BAFTA-le ja Kuldgloobusele (ehk tuleb siis ka Oscari nominatsioon?) Kuna tegemist on suuresti briti filmiga, on esindatud ka Harry Potteri gäng, sedakorda Julie Waltersi, Jim Broadbenti ja Domhnall Gleesoni näol. (Kuigi pole vist aus neid Harry Potteri gängiks nimetada, sest nad on mujal märksa kõvemaid rolle teinud.)

Film on raamatu põhjal tehtud (mõlema nimi on Brooklyn). Hankisin endale raamatu ka, näis, mis seal räägitakse. Seoses raamatu hankimisega käisin üle mõne aja ülikooli raamatukogus. Selles mõttes käisin, et käisin ja olin, mitte ei tulnud kohe tulema, kui raamatu kätte olin leidnud.

Raamatukogus oli veel rahvast ja ma olin üllatunud, et olid enamasti sihukesed korralikult riides noored inimesed. Omal ajal, kui mina ülikoolis käisin (haha, omal ajal, hakkab juba heietama), tundus tudengite hulgas rohkem olevat sihukesi lampe kujusid, nö sitase pintsakuga Tartu tudengeid, boheemlasi, kui soovite. Mitte et nende pintsakud otseselt sitased oleksid olnud, aga nende riided nägid tihti välja sellised, et neile pole eriti palju raha kulutatud. Meelega pole, sest on mingi muu asi, millele taheti raha rohkem kulutada. Kaltsukarõivas oli ühtlasi nagu mingi statement. Samas pole imestada, kui praegu on asjad teistmoodi (just, mitte halvemini, vaid teistmoodi), sest tollal oli suurem mass üliõpilasi sündinud 80ndate teisel poolel, nüüd on 90ndate teisel poolel. Üksjagu vett on merre voolanud.

Lõhn on raamatukogus ikka samasugune, mõned asjad ei muutu (isegi kui pidevalt remonti tehakse).

Kommentaarid

  1. Millal see siis oli viimati, kui veel ülikoolis käisid? :P

    VastaKustuta
  2. Nooh, sinna on juba oma 5 aastat ikka tagasi, natuke rohkemgi veel. Jestas.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...