- Mulle tundub, et selle aasta sügis on kuidagi eriti kollane. Tööle tulles (või töölt ära minnes, kui soovite), kui muudkui möödun neist ülikollaste lehtedega puudest, tundub lausa, et nii täiesti kollast värvi ei saa ju looduses olemas olla. Aga saab. Terve Salme park on paksult kollaseid lehti täis. Ma ainult soovin, et poleks juba eile näinud tädi lehepuhuriga ega kuulnud täna läbi akna reha häält (kraap-kraap-kraap). Kindlasti neil on ka oma põhjused (ja kindlasti väga head põhjused), miks seda kulda suurde musta prügikotti kokku ajada, aga no vaadake ometi, lehed on ju palju ilusamad kui ärakraabitud peaaegu olematu muru. Mul on tunne, et on ehk olemas seos suviste maniakaalsete muruniitjate ja sügiseste lehekraapijate vahel.
- See mees ja väike poiss, keda ühel päeval kõnnitee pealt lehti ära riisumas nägin, ei saa pahandada, sest nad nägid seda tehes piisavalt nunnud välja- suur mees suure rehaga, väike mees väikse rehaga.
- Mõni raamat on 10 aastat hiljem lugedes halvemaks läinud, aga mõni on läinud veelgi paremaks. Lugesin selle sajandi alguses raamatut "High Fidelity" ja nüüd taas lugedes meeldib kohe veel rohkem. Võib-olla saan nüüd paremini aru, aga ma sain siis ka enda meelest päris hästi aru. Sama autor avaldas ühes oma teises raamatus arvamust, et võib ju olla popp ja uhke (ja raske!) kirjutada draakonitest ja võlumaailmadest, aga kirjutada tavalisest inimesest raamat, kus näiliselt midagi suurt ei juhtugi (aga ikka on huvitav), on ju ka mingi oskus, ei? Minu meelest on.
- "Kuninga kõne" filmi olin ka varem näinud, aga sai uuesti vaadatud. Kas pole see mitte tore film? On. Ajalugu, mis on käegakatsutavalt lähedal ja kõrgelseisev isik (vähemalt nii nad väidavad), kellel tuleb väga maise probleemiga tegeleda. Ja Colin Firth. Oscarite jagamise akadeemia arvas, et lausa auhinnavääriline selles rollis. Miks mitte. Aga kindlasti mõnes muus rollis ka samaväärne.Temaga ongi muide uus film praegu kinodes.
- "Kuninga kõnes" mängis teiste hulgas Jennifer Ehle, kellega koos Colin Firth 1995.aastal minisarjas "Pride and Prejudice" üles astus. Minu lemmikversioon, võib-olla ka lemmikum kui raamat.
- "Kuninga kõnes" oli väga ilus muusika. Pole veel jõudnud soundtracki kuulata, aga muusika autor on Alexandre Desplat. Staarhelilooja võiks öelda. 6 korda on Oscarile kandideerinud ja ikka pole veel mehikest kaminasimsile saanud. Küll saab.
- Septembris hakkas ETV näitama sarja "Broadchurch". Asjad saavad seal alguse sellest, et üks poiss tapetakse ära, seega peaks krimkaga tegemist olema, aga minu meelest see on peaaegu puhtalt draamasari. Krimisari ta lihtsalt ei saa olla, sest muidu ma ei vaataks seda juba mitmendat nädalat järjepanu. Kõigepealt hakkasin David Tennanti pärast vaatama- mitte et mul tema eelnevate ülesastumiste kohta palju infot oleks, aga mulle üldiselt meeldib tema piinatud olek ja väljanägemine. Muud asjad on seal ka head, näiteks see, kuidas kogu lugu mitme mätta otsast näidatakse- politsei, see inimene politseist, kes ohvrit tundis, ohvri perekond, ohvri sõber, ajakirjandus, kirik. Ja loomulikult on kõigil oma luukered, mis uurimise käigus kapist välja klõbisevad. Pildikeel on kohati väga lahe (räägib suur pildikeele asjatundja) ja muidugi tunnuslaul- see tekitab mingeid imelikke judinaid, millest ma aru ei saa, kas nad head või halvad on, aga vist ikka on head.
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Kuidas sa tead, kes võõras ja kes mitte? Nime sa ju ei küsinud?
VastaKustutaT.
Mul on muud allikad :D
VastaKustutaTegelikult oli niimoodi, et paar tuttavat inimest jagasid küsimustikku oma tuttavatele, keda ma ei tunne.
Kuigi oota misasja...ma kirjutasin vastuse, sest mulle tundus, et see kommentaar oli hoopis teise postituse all, aga kui ta hoopis siin on, siis maiteagi, mis võõrastest jutt käib :P
VastaKustuta