Otse põhisisu juurde

7 punkti, osa 4

  • Mulle tundub, et selle aasta sügis on kuidagi eriti kollane. Tööle tulles (või töölt ära minnes, kui soovite), kui muudkui möödun neist ülikollaste lehtedega puudest, tundub lausa, et nii  täiesti kollast värvi ei saa ju looduses olemas olla. Aga saab. Terve Salme park on paksult kollaseid lehti täis. Ma ainult soovin, et poleks juba eile näinud tädi lehepuhuriga ega kuulnud täna läbi akna reha häält (kraap-kraap-kraap). Kindlasti neil on ka oma põhjused (ja kindlasti väga head põhjused), miks seda kulda suurde musta prügikotti kokku ajada, aga no vaadake ometi, lehed on ju palju ilusamad kui ärakraabitud peaaegu olematu muru. Mul on tunne, et on ehk olemas seos suviste maniakaalsete muruniitjate ja sügiseste lehekraapijate vahel. 
  • See mees ja väike poiss, keda ühel päeval kõnnitee pealt lehti ära riisumas nägin, ei saa pahandada, sest nad nägid seda tehes piisavalt nunnud välja- suur mees suure rehaga, väike mees väikse rehaga.
  • Mõni raamat on 10 aastat hiljem lugedes halvemaks läinud, aga mõni on läinud veelgi paremaks. Lugesin selle sajandi alguses raamatut "High Fidelity" ja nüüd taas lugedes meeldib kohe veel rohkem. Võib-olla saan nüüd paremini aru, aga ma sain siis ka enda meelest päris hästi aru. Sama autor avaldas ühes oma teises raamatus arvamust, et võib ju olla popp ja uhke (ja raske!) kirjutada draakonitest ja võlumaailmadest, aga kirjutada tavalisest inimesest raamat, kus näiliselt midagi suurt ei juhtugi (aga ikka on huvitav), on ju ka mingi oskus, ei? Minu meelest on.
  • "Kuninga kõne" filmi olin ka varem näinud, aga sai uuesti vaadatud. Kas pole see mitte tore film? On. Ajalugu, mis on käegakatsutavalt lähedal ja kõrgelseisev isik (vähemalt nii nad väidavad), kellel tuleb väga maise probleemiga tegeleda. Ja Colin Firth. Oscarite jagamise akadeemia arvas, et lausa auhinnavääriline selles rollis. Miks mitte. Aga kindlasti mõnes muus rollis ka samaväärne.Temaga ongi muide uus film praegu kinodes. 
  • "Kuninga kõnes" mängis teiste hulgas Jennifer Ehle, kellega koos Colin Firth 1995.aastal minisarjas "Pride and Prejudice" üles astus. Minu lemmikversioon, võib-olla ka lemmikum kui raamat.
  • "Kuninga kõnes" oli väga ilus muusika. Pole veel jõudnud soundtracki kuulata, aga muusika autor on Alexandre Desplat. Staarhelilooja võiks öelda. 6 korda on Oscarile kandideerinud ja ikka pole veel mehikest kaminasimsile saanud. Küll saab.
  • Septembris hakkas ETV näitama sarja "Broadchurch". Asjad saavad seal alguse sellest, et üks poiss tapetakse ära, seega peaks krimkaga tegemist olema, aga minu meelest see on peaaegu puhtalt draamasari. Krimisari ta lihtsalt ei saa olla, sest muidu ma ei vaataks seda juba mitmendat nädalat järjepanu. Kõigepealt hakkasin David Tennanti pärast vaatama- mitte et mul tema eelnevate ülesastumiste kohta palju infot oleks, aga mulle üldiselt meeldib tema piinatud olek ja väljanägemine. Muud asjad on seal ka head, näiteks see, kuidas kogu lugu mitme mätta otsast näidatakse- politsei, see inimene politseist, kes ohvrit tundis, ohvri perekond, ohvri sõber, ajakirjandus, kirik. Ja loomulikult on kõigil oma luukered, mis uurimise käigus kapist välja klõbisevad. Pildikeel on kohati väga lahe (räägib suur pildikeele asjatundja) ja muidugi tunnuslaul- see tekitab mingeid imelikke judinaid, millest ma aru ei saa, kas nad head või halvad on, aga vist ikka on head.

Kommentaarid

  1. Kuidas sa tead, kes võõras ja kes mitte? Nime sa ju ei küsinud?
    T.

    VastaKustuta
  2. Mul on muud allikad :D
    Tegelikult oli niimoodi, et paar tuttavat inimest jagasid küsimustikku oma tuttavatele, keda ma ei tunne.

    VastaKustuta
  3. Kuigi oota misasja...ma kirjutasin vastuse, sest mulle tundus, et see kommentaar oli hoopis teise postituse all, aga kui ta hoopis siin on, siis maiteagi, mis võõrastest jutt käib :P

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...