Otse põhisisu juurde

7 punkti, osa 4

  • Mulle tundub, et selle aasta sügis on kuidagi eriti kollane. Tööle tulles (või töölt ära minnes, kui soovite), kui muudkui möödun neist ülikollaste lehtedega puudest, tundub lausa, et nii  täiesti kollast värvi ei saa ju looduses olemas olla. Aga saab. Terve Salme park on paksult kollaseid lehti täis. Ma ainult soovin, et poleks juba eile näinud tädi lehepuhuriga ega kuulnud täna läbi akna reha häält (kraap-kraap-kraap). Kindlasti neil on ka oma põhjused (ja kindlasti väga head põhjused), miks seda kulda suurde musta prügikotti kokku ajada, aga no vaadake ometi, lehed on ju palju ilusamad kui ärakraabitud peaaegu olematu muru. Mul on tunne, et on ehk olemas seos suviste maniakaalsete muruniitjate ja sügiseste lehekraapijate vahel. 
  • See mees ja väike poiss, keda ühel päeval kõnnitee pealt lehti ära riisumas nägin, ei saa pahandada, sest nad nägid seda tehes piisavalt nunnud välja- suur mees suure rehaga, väike mees väikse rehaga.
  • Mõni raamat on 10 aastat hiljem lugedes halvemaks läinud, aga mõni on läinud veelgi paremaks. Lugesin selle sajandi alguses raamatut "High Fidelity" ja nüüd taas lugedes meeldib kohe veel rohkem. Võib-olla saan nüüd paremini aru, aga ma sain siis ka enda meelest päris hästi aru. Sama autor avaldas ühes oma teises raamatus arvamust, et võib ju olla popp ja uhke (ja raske!) kirjutada draakonitest ja võlumaailmadest, aga kirjutada tavalisest inimesest raamat, kus näiliselt midagi suurt ei juhtugi (aga ikka on huvitav), on ju ka mingi oskus, ei? Minu meelest on.
  • "Kuninga kõne" filmi olin ka varem näinud, aga sai uuesti vaadatud. Kas pole see mitte tore film? On. Ajalugu, mis on käegakatsutavalt lähedal ja kõrgelseisev isik (vähemalt nii nad väidavad), kellel tuleb väga maise probleemiga tegeleda. Ja Colin Firth. Oscarite jagamise akadeemia arvas, et lausa auhinnavääriline selles rollis. Miks mitte. Aga kindlasti mõnes muus rollis ka samaväärne.Temaga ongi muide uus film praegu kinodes. 
  • "Kuninga kõnes" mängis teiste hulgas Jennifer Ehle, kellega koos Colin Firth 1995.aastal minisarjas "Pride and Prejudice" üles astus. Minu lemmikversioon, võib-olla ka lemmikum kui raamat.
  • "Kuninga kõnes" oli väga ilus muusika. Pole veel jõudnud soundtracki kuulata, aga muusika autor on Alexandre Desplat. Staarhelilooja võiks öelda. 6 korda on Oscarile kandideerinud ja ikka pole veel mehikest kaminasimsile saanud. Küll saab.
  • Septembris hakkas ETV näitama sarja "Broadchurch". Asjad saavad seal alguse sellest, et üks poiss tapetakse ära, seega peaks krimkaga tegemist olema, aga minu meelest see on peaaegu puhtalt draamasari. Krimisari ta lihtsalt ei saa olla, sest muidu ma ei vaataks seda juba mitmendat nädalat järjepanu. Kõigepealt hakkasin David Tennanti pärast vaatama- mitte et mul tema eelnevate ülesastumiste kohta palju infot oleks, aga mulle üldiselt meeldib tema piinatud olek ja väljanägemine. Muud asjad on seal ka head, näiteks see, kuidas kogu lugu mitme mätta otsast näidatakse- politsei, see inimene politseist, kes ohvrit tundis, ohvri perekond, ohvri sõber, ajakirjandus, kirik. Ja loomulikult on kõigil oma luukered, mis uurimise käigus kapist välja klõbisevad. Pildikeel on kohati väga lahe (räägib suur pildikeele asjatundja) ja muidugi tunnuslaul- see tekitab mingeid imelikke judinaid, millest ma aru ei saa, kas nad head või halvad on, aga vist ikka on head.

Kommentaarid

  1. Kuidas sa tead, kes võõras ja kes mitte? Nime sa ju ei küsinud?
    T.

    VastaKustuta
  2. Mul on muud allikad :D
    Tegelikult oli niimoodi, et paar tuttavat inimest jagasid küsimustikku oma tuttavatele, keda ma ei tunne.

    VastaKustuta
  3. Kuigi oota misasja...ma kirjutasin vastuse, sest mulle tundus, et see kommentaar oli hoopis teise postituse all, aga kui ta hoopis siin on, siis maiteagi, mis võõrastest jutt käib :P

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...