Otse põhisisu juurde

7 punkti, osa 4

  • Mulle tundub, et selle aasta sügis on kuidagi eriti kollane. Tööle tulles (või töölt ära minnes, kui soovite), kui muudkui möödun neist ülikollaste lehtedega puudest, tundub lausa, et nii  täiesti kollast värvi ei saa ju looduses olemas olla. Aga saab. Terve Salme park on paksult kollaseid lehti täis. Ma ainult soovin, et poleks juba eile näinud tädi lehepuhuriga ega kuulnud täna läbi akna reha häält (kraap-kraap-kraap). Kindlasti neil on ka oma põhjused (ja kindlasti väga head põhjused), miks seda kulda suurde musta prügikotti kokku ajada, aga no vaadake ometi, lehed on ju palju ilusamad kui ärakraabitud peaaegu olematu muru. Mul on tunne, et on ehk olemas seos suviste maniakaalsete muruniitjate ja sügiseste lehekraapijate vahel. 
  • See mees ja väike poiss, keda ühel päeval kõnnitee pealt lehti ära riisumas nägin, ei saa pahandada, sest nad nägid seda tehes piisavalt nunnud välja- suur mees suure rehaga, väike mees väikse rehaga.
  • Mõni raamat on 10 aastat hiljem lugedes halvemaks läinud, aga mõni on läinud veelgi paremaks. Lugesin selle sajandi alguses raamatut "High Fidelity" ja nüüd taas lugedes meeldib kohe veel rohkem. Võib-olla saan nüüd paremini aru, aga ma sain siis ka enda meelest päris hästi aru. Sama autor avaldas ühes oma teises raamatus arvamust, et võib ju olla popp ja uhke (ja raske!) kirjutada draakonitest ja võlumaailmadest, aga kirjutada tavalisest inimesest raamat, kus näiliselt midagi suurt ei juhtugi (aga ikka on huvitav), on ju ka mingi oskus, ei? Minu meelest on.
  • "Kuninga kõne" filmi olin ka varem näinud, aga sai uuesti vaadatud. Kas pole see mitte tore film? On. Ajalugu, mis on käegakatsutavalt lähedal ja kõrgelseisev isik (vähemalt nii nad väidavad), kellel tuleb väga maise probleemiga tegeleda. Ja Colin Firth. Oscarite jagamise akadeemia arvas, et lausa auhinnavääriline selles rollis. Miks mitte. Aga kindlasti mõnes muus rollis ka samaväärne.Temaga ongi muide uus film praegu kinodes. 
  • "Kuninga kõnes" mängis teiste hulgas Jennifer Ehle, kellega koos Colin Firth 1995.aastal minisarjas "Pride and Prejudice" üles astus. Minu lemmikversioon, võib-olla ka lemmikum kui raamat.
  • "Kuninga kõnes" oli väga ilus muusika. Pole veel jõudnud soundtracki kuulata, aga muusika autor on Alexandre Desplat. Staarhelilooja võiks öelda. 6 korda on Oscarile kandideerinud ja ikka pole veel mehikest kaminasimsile saanud. Küll saab.
  • Septembris hakkas ETV näitama sarja "Broadchurch". Asjad saavad seal alguse sellest, et üks poiss tapetakse ära, seega peaks krimkaga tegemist olema, aga minu meelest see on peaaegu puhtalt draamasari. Krimisari ta lihtsalt ei saa olla, sest muidu ma ei vaataks seda juba mitmendat nädalat järjepanu. Kõigepealt hakkasin David Tennanti pärast vaatama- mitte et mul tema eelnevate ülesastumiste kohta palju infot oleks, aga mulle üldiselt meeldib tema piinatud olek ja väljanägemine. Muud asjad on seal ka head, näiteks see, kuidas kogu lugu mitme mätta otsast näidatakse- politsei, see inimene politseist, kes ohvrit tundis, ohvri perekond, ohvri sõber, ajakirjandus, kirik. Ja loomulikult on kõigil oma luukered, mis uurimise käigus kapist välja klõbisevad. Pildikeel on kohati väga lahe (räägib suur pildikeele asjatundja) ja muidugi tunnuslaul- see tekitab mingeid imelikke judinaid, millest ma aru ei saa, kas nad head või halvad on, aga vist ikka on head.

Kommentaarid

  1. Kuidas sa tead, kes võõras ja kes mitte? Nime sa ju ei küsinud?
    T.

    VastaKustuta
  2. Mul on muud allikad :D
    Tegelikult oli niimoodi, et paar tuttavat inimest jagasid küsimustikku oma tuttavatele, keda ma ei tunne.

    VastaKustuta
  3. Kuigi oota misasja...ma kirjutasin vastuse, sest mulle tundus, et see kommentaar oli hoopis teise postituse all, aga kui ta hoopis siin on, siis maiteagi, mis võõrastest jutt käib :P

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...