Otse põhisisu juurde

Kuninglikud lapsed #6

Louise

 teatimeatwinterpalace:

Princess Louise, Duchess of Argyll, fourth daughter of Queen Victoria and Prince Albert.

Louise Caroline Alberta sündis 18.märtsil 1848. Tema ristinimi oli tegelikult Louisa (Alberti ema järgi), aga teda kutsuti Louise'iks. 

Louise oli intelligentne ja andekas, viimast eriti kunstis. Kuigi kunstnikukarjäär polnud kuningliku päritolu tõttu mõeldav, käis Louise siiski kunstikoolis.

Peale isa Alberti surma oli Louise esimene, kes tahtis tavapärase elu juurde tagasi pöörduda ja pikaleveninud leinaaja lõpetada, ema Victoria polnud sellega nõus. Aga Louise'il oli igav. Kas selle või muu pärast armus ta oma venna õpetajasse, kelleks oli kirikuõpetaja Robinson Duckworth. Kui ema sellest teada sai, lasi ta Duckworthi lahti. Duckworthist sai hiljem Westminster Abbey preester, Louise'ile hakati kohast meest otsima.

Portrait Of Robinson Duckworth
Robinson Duckworth
Louise'i peetakse Victoria tütardest ilusaimaks- see võinuks abikaasaotsinguid kergendada. Samas süüdistas ajakirjandus Louise'i mõningates liialt julgetes romantilistes suhetes, tema vaated olid oma aja kohta feministlikud ja liberaalsed. Kuningliku pere teised liikmed pakkusid välja mitmeid abikaasakandidaate, kuni Louise ühel hetkel teatas, et tema tahab abielluda Argylli hertsogkonna troonipärija John Campbelliga.  

See oli keeruline soov, kuna sellist abielu, kus üheks pooleks on valitseja laps ja teiseks briti krooni alam (ilmselt kohmakas väljend, aga mõte on selles, et Argyll, kust John pärines, oli Šotimaal asuv ja seega kuningannale alluv hertsogkond), polnud igiammu nähtud ega lubatud. Victoria huvi oli siiski, et kõik tema lapsed armastusabieludes oleksid ja nii saigi soovitud liit teoks.

Pulmad peeti 1871.aastal. Esmakordselt oli kuninglikke pulmi uudistama tulnud rahva hulk nii suur, et politsei pidi korra hoidmiseks rahvale barrikaadid ette panema. Aga näiteks kuninganna Victorialt sai paar pulmakingiks vahtrapuust kirjutuslaua. (See asub Inveraray lossis, vaata siin ülemist pilti.)

Louise'i endadisainitud pulmakleit
1878.aastal valiti John Campbell Kanada kindralkuberneriks (st põhimõtteliselt kuninganna ja riigi esindajaks Kanadas), seega kolis ka Louise nüüd Kanadasse. Kuigi tegemist oli kuninganna tütrega, ei koheldud Louise'i poliitilistes ringkondades kuidagi eriliselt. Kuninganna ametlik esindaja oli siiski tema abikaasa ja nii seda võetigi. 

Louise'i meelishobideks Kanadas said uisutamine ja kelgutamine, samuti oli ta oma kunstisilmaga hea kodukujundaja. Üks tema teeneid on ka Kanada Kungliku Kunstiakadeemia asutamine 1880.aastal. Louise ise tegeles samuti kunstiga edasi- tema loodud kuninganna Victoria monument seisab siiani Kanada McGilli ülikooli muusikahoone juures.

http://www.archives.mcgill.ca/pictures/pr039947.gif
Kuninganna Victoria monument McGilli ülikoolis
1905.aastal sai Kanada Alberta provints nime just Louise'i järgi  Algselt plaanitigi nimeks Louise, aga Louise soovis, et tema isa auks võetaks kasutusele tema kolmas eesnimi Alberta.

1883.aastal tulid John ja Louise Suurbritanniasse tagasi. Louise'i suhted õdedega olid halvad ja kui on halvad suhted, siis on ka intriigid. Levisid kuuldused, et Louise'il on afäär kuninganna erasekretäriga, hiljem seostati teda paari kunstnikuga. Kuna Louise'il ja Johnil lapsi polnud ning John oli sõber mõningate meestega, keda peeti homoseksuaalideks, ei läinud  sedasorti kahtlustused ka Johnist endast mööda. Kindlasti keegi teab tõde, mina ei tea.

John suri 1914.aastal. Louise sai närvivapustuse ja tundis ennast enda sõnul üksildasemana kui iial varem.

Louise'i jaoks oli hea füüsiline vorm väga oluline, samas oli ta siiski suitsetaja. Tema väljaütlemiste hulka kuulub lause "Ma elan teist kõigist kauem". Ta elas tõesti küll 91 aasta vanuseks, aga kaks nooremat õde-venda elasid veel mõne aasta kauem. Viimastel eluaastatel ta avalikkuse ees ei käinud ja viibis liikumisraskuste tõttu ainult Kensingtoni palees. Tollal veel üsna väikesed printsessid Elizabeth ja Margaret (hilisemad Elizabeth II ja tema õde Snowdoni krahvinna) kutsusid teda seetõttu "Auntie Palace".

Louise suri 3.detsembril 1939.

Allikas: wiki
Pildid siit, siit, siit, siit

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...