Otse põhisisu juurde

Kuninglikud lapsed #3

Alice

Printsess Alice (täisnimega Alice Maud Mary) sündis 25.aprillil 1843.

Ka talle anti vanemate poolt hoolikalt läbi mõeldud haridus. Ta oli väga huvitatud lihtsate inimeste elust, väga kaastundlik ja muidu tundlik. Isa Alberti viimastel elukuudel oli Alice tema põhilisi hooldajaid, samuti tegutses ta peale Alberti surma ema Victoria mitteametliku sekretärina. Mõned aastad varem Krimmi sõja ajal külastas ta ema ja õega Londoni haiglates haavatud sõdureid.

Alice'ile peigmehe otsingutel lõid kaasa nii kuninganna Victoria kui Alice'i vanem õde Victoria. Mitmetest kaalutud variantidest jäi sõelale Hesse prints Ludvig. Pulmad toimusid 1862.aasta juulis, veidi enam kui pool aastat peale Alice'i isa prints Alberti surma. Pulmi on kirjeldatud kõige kurvemate kuninglike pulmadena, kuninganna Victoria sõnul oli suisa tegemist pigem matuste kui pulmadega. Pulmatseremoonia ajal kandis Alice küll valget kleiti, kuid enne ja pärast musta leinarüüd.

The Princess Alice (third child of Queen Victoria) with her husband Prince Louis of Hesse, 1863.
Alice ja Ludvig (http://britishroyalty.tumblr.com/post/20403146542)
Peale abiellumist oli Alice'i elu Saksamaal üsna õnnelik, tema suhted ema Victoriaga suisa jahenesid seetõttu, et ta üsna harva kodumaal käis. Muuhulgas jahendas nende suhteid ka Alice'i otsus oma lapsi rinnaga toita (mis polnud säärase seisusega naiste hulgas toona kuigi tavapärane) ja tema püüd Victoriat Alberti leinas toetada.

Ka Saksamaal elades pühendas Alice palju aega haigete ja haavatutega tegelemisele (nt Austria-Preisi sõja ajal). Tema sõber oli näiteks Florence Nightingale, kellelt ta mitmeid olulisi teadmisi ja oskusi sai. Tema tegevuse tulemusena alustas tööd ka õppeasutus, kus koolitati naissoost medõdesid. Alice asutas Darmstadtis ka omanimelise haigla, mis tegutseb tänapäevalgi.

Alice'il ja Ludvigil oli 7 last. Vanima lapse lapselaps on praeguse kuninganna Elizabeth II abikaasa prints Philip. Seega erinevaid teid pidi on kuninganna Victoria (see kuulus) nii Elizabeth II kui prints Philipi vanavanavanaema. (Kas pole mitte toredad lood need kuningate suguluslood?)

Viiest tütrest kaks abiellusid Vene kuningapere liikmetega, ühest sai suisa nii kuulus naine kui Venemaa viimane tsarinna Alexandra, Nikolai II abikaasa. Paraku tuleb lisada, et nende kahe tütre elu ei lõppenud 1918.aastal just kuigi õnnelikult.

1877.aastal sai Ludvigist Hesse suurhertsog ja Alice'ist vastavalt suurhertsoginna. 1878 tabas perekonda difteeria- haigeks jäid nii mitu last kui ka Ludvig ja Alice ise. Noorim tütar Marie suri ning kuu aega pärast teda detsembris 1878 ka Alice.

Allikas: wiki

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...