Otse põhisisu juurde

Kuninglikud lapsed #4

Alfred

Alfred sündis 6.augustil 1844. Perekonnaringis oli tema hüüdnimeks Affie (nagu valesti hääldatud lühend Alfredist).

Tema huvi oli sõjaväes karjääri teha, sellega alustas ta juba teismeeas. 1867.aastal külastas ta fregatt Galateal teenides esimese kuningliku perekonna liikmena Austraaliat. 1868.aastal, kui Alfred taas Austraalias käimas oli, üritati teda tappa- ei õnnestunud. (Üritaja elu võtmine seevastu oli edukas.) Alfred külastas oma reisidel ka Uus-Meremaad, Hawaiid, Jaapanit, Hong Kongi.

1874.aastal Alfred abiellus, kaasaks Vene tsaar Aleksander II tütar Maria. Viktoriiniküsimus: Kelle järgi on nime saanud kuulus Marie küpsis? Sellesama Maria. Esimesed Marie küpsised valmistas üks väike inglise pagaritöökoda Alfredi ja Maria pulmade auks.

Maria pidas ennast võrreldes mõnede teiste briti kuningliku pere liikmega tähtsamaks, ka briti seltskonnas ei võetud teda hästi vastu. Abielu polnud samuti kuuldavasti kuigi õnnelik. Siiski sündis paaril 6 last (üks küll sündis surnult). Ühest tütrest sai abielu kaudu Rumeenia kuninganna. Üks tütar oli abielus kaks korda (lihtsalt sellepärast mainin, et 20.sajandi alguses polnud lahutus just kõige tavapärasem veel). Vanim laps Alfred tulistas ennast (samal ajal, kui perekonnas tähistati Alfredi ja Maria hõbepulmi) ja suri paar nädalat hiljem 24 aasta vanusena aastal 1899.

Alfred ja Maria ning tütred Marie, Victoria Melita ja Alexandra.
Puudu on vanim laps Alfred ja noorim Beatrice. 
1893.aastal sai Alfredist (peale isapoolse onu Ernsti surma) Saksi-Coburgi ja Gotha hertsog. Saksamaal nähti teda algul välismaalase ja võõrana, aga peagi võeti siiski omaks.

Alfred oli muusikahuviline, talle meeldis viiulit mängida, kuigi eriti hea mängija ta just polnud. Samuti kogus ta klaasi ja keraamikat, seda presenteeris abikaasa Maria Coburgi kindluses peale tema surma.

graphic:  Coburg castle
Coburgi kindlus saab presenteeritud suuresti sellepärast, et seal ma olen käinud.
Alfred suri 1900.aastal, pool aastat enne oma ema Victoriat.

Allikad: wiki, pilt, pilt

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...