Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2014: I poolfinaal

Nagu tavaks saanud, minu edetabel. Suurem osa märkmeid on tehtud eilse võistlussaate ajal.

10. State of Zoe - Solin
Midagi nagu ei sega, aga ega see laul midagi ütle ka. Lõpus hakkab tüütama. Ei, juba enne lõppu hakkab tüütama.

9. Wilhelm - Resignal
Jälle üks cooli häälega naislaulja. Laul ei tõmba käima, tähelepanu läheb vägisi kõrval olevasse arvutisse ära. Einoh, armas tüdruk ju.

8. Vöörad - Maailm on hull
Laval on kloun. Ja mingi räppar. Läbipaistvas kleidis naine. Mõnes olukorras ehk isegi, aga hetkel ei, tänan. Samas...meeldejäävam kui mõni teine. Ja eesti keeles ju ka. Tegelikult pole nagu vigagi...

7. The Titles - Flame
Algus on VÄGA paljutõotav. Üsna kiiresti peale vokaaliosa algust taban end mõttelt, et mees oleks võinud vaikima jäädagi. Halb laulja, kõlab lohakalt. See, mis instrumentaalpooles toimub, on endiselt täitsa ponks.

6. Super Hot Cosmos Blues Band - Maybe-maybe
Tanel Padar wannabe? Natuke meenutab soomlast. Mingil kindlal peol mulle täitsa meeldiks see ja mõnel hetkel nagu tundub, et midagi täitsa on seal loos, aga...siiski ei.

5. August Hunt - Kus on exit?
Algus meenutab Agent M-i. Taustahelid üldse meenutavad midagi, mis on on juba olnud. Lavalolijad justkui teeks kõik õigesti- laulavad, tantsivad, löövad trummi, aga ei mõju noh. Siiski parem laul kui mitu teist.

4. Nimmerschmidt - Sandra
Einoh, tore lugu ju. Selline nagu neil vendadel ikka. See viimane ehk ongi probleem. Kuna pole nii meeldejääv kui see kuulus laul, siis ongi lihtsalt jälle üks lugu. Aga hoian oma edasise õeluse osas keele hammaste taga, tegelikult ma ei vahetaks jaama, kui see laul raadiost tuleks.

3. Lenna - Supernoova
Lenna koostöös Eplikuga meeldis mulle kahtlemata rohkem. Raua-faas on dramaatilisema kõlaga. Laul on täitsa kobe, kindlasti saab edasi. Mõjub kuidagi jõuetuna ainult, kuigi suud on kohati väga lahti ja pilli ju ka saetakse. (Küll aga on see ainus laul kümnest, millest suudan blogipostituse kirjutamise ajal ühte lausejuppi meenutada.)

2. Kõrsikud - Tule ja jää
Sihuke tavaline Kõrsikute laul, mis tähendab, et täitsa kobe laul. Aga neil on paremaid.

1. Tanja - Amazing
10.kohast alustades ma ei mõelnud, et see võiks esimene olla, aga tuli nii välja, sest selle laulu puhul olin positiivselt üllatunud. Tempot on, kaasakiskuvust mõne koha peal ka. Raadiost kuulaks täitsa vabalt seda, ainult ei tea, kas igapäevaselt viitsiks. Lauluga koos esitatud tantsunumber oli ka kindlasti kõrgel tasemel, lihtsalt mina ei oska seda hinnata. (Jah, tegelikult mulle isegi vist meeldib rohkem see koreograafia, kus laulja mikrofoniga keset lava seisab. )

Kommentaarid

  1. Tore, et 1. topis kattub meil, aga ega ta, jah, mingi suur lemmiklugu suures laulude maailmas ta ka ei ole. :P

    VastaKustuta
  2. Nojahnoh, siin polnudki ühtki lemmiklugu eriti.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...