Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2014: I poolfinaal

Nagu tavaks saanud, minu edetabel. Suurem osa märkmeid on tehtud eilse võistlussaate ajal.

10. State of Zoe - Solin
Midagi nagu ei sega, aga ega see laul midagi ütle ka. Lõpus hakkab tüütama. Ei, juba enne lõppu hakkab tüütama.

9. Wilhelm - Resignal
Jälle üks cooli häälega naislaulja. Laul ei tõmba käima, tähelepanu läheb vägisi kõrval olevasse arvutisse ära. Einoh, armas tüdruk ju.

8. Vöörad - Maailm on hull
Laval on kloun. Ja mingi räppar. Läbipaistvas kleidis naine. Mõnes olukorras ehk isegi, aga hetkel ei, tänan. Samas...meeldejäävam kui mõni teine. Ja eesti keeles ju ka. Tegelikult pole nagu vigagi...

7. The Titles - Flame
Algus on VÄGA paljutõotav. Üsna kiiresti peale vokaaliosa algust taban end mõttelt, et mees oleks võinud vaikima jäädagi. Halb laulja, kõlab lohakalt. See, mis instrumentaalpooles toimub, on endiselt täitsa ponks.

6. Super Hot Cosmos Blues Band - Maybe-maybe
Tanel Padar wannabe? Natuke meenutab soomlast. Mingil kindlal peol mulle täitsa meeldiks see ja mõnel hetkel nagu tundub, et midagi täitsa on seal loos, aga...siiski ei.

5. August Hunt - Kus on exit?
Algus meenutab Agent M-i. Taustahelid üldse meenutavad midagi, mis on on juba olnud. Lavalolijad justkui teeks kõik õigesti- laulavad, tantsivad, löövad trummi, aga ei mõju noh. Siiski parem laul kui mitu teist.

4. Nimmerschmidt - Sandra
Einoh, tore lugu ju. Selline nagu neil vendadel ikka. See viimane ehk ongi probleem. Kuna pole nii meeldejääv kui see kuulus laul, siis ongi lihtsalt jälle üks lugu. Aga hoian oma edasise õeluse osas keele hammaste taga, tegelikult ma ei vahetaks jaama, kui see laul raadiost tuleks.

3. Lenna - Supernoova
Lenna koostöös Eplikuga meeldis mulle kahtlemata rohkem. Raua-faas on dramaatilisema kõlaga. Laul on täitsa kobe, kindlasti saab edasi. Mõjub kuidagi jõuetuna ainult, kuigi suud on kohati väga lahti ja pilli ju ka saetakse. (Küll aga on see ainus laul kümnest, millest suudan blogipostituse kirjutamise ajal ühte lausejuppi meenutada.)

2. Kõrsikud - Tule ja jää
Sihuke tavaline Kõrsikute laul, mis tähendab, et täitsa kobe laul. Aga neil on paremaid.

1. Tanja - Amazing
10.kohast alustades ma ei mõelnud, et see võiks esimene olla, aga tuli nii välja, sest selle laulu puhul olin positiivselt üllatunud. Tempot on, kaasakiskuvust mõne koha peal ka. Raadiost kuulaks täitsa vabalt seda, ainult ei tea, kas igapäevaselt viitsiks. Lauluga koos esitatud tantsunumber oli ka kindlasti kõrgel tasemel, lihtsalt mina ei oska seda hinnata. (Jah, tegelikult mulle isegi vist meeldib rohkem see koreograafia, kus laulja mikrofoniga keset lava seisab. )

Kommentaarid

  1. Tore, et 1. topis kattub meil, aga ega ta, jah, mingi suur lemmiklugu suures laulude maailmas ta ka ei ole. :P

    VastaKustuta
  2. Nojahnoh, siin polnudki ühtki lemmiklugu eriti.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Viveca Sten "I de lugnaste vatten" / "Vaga vesi"

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...