Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2014: I poolfinaal

Nagu tavaks saanud, minu edetabel. Suurem osa märkmeid on tehtud eilse võistlussaate ajal.

10. State of Zoe - Solin
Midagi nagu ei sega, aga ega see laul midagi ütle ka. Lõpus hakkab tüütama. Ei, juba enne lõppu hakkab tüütama.

9. Wilhelm - Resignal
Jälle üks cooli häälega naislaulja. Laul ei tõmba käima, tähelepanu läheb vägisi kõrval olevasse arvutisse ära. Einoh, armas tüdruk ju.

8. Vöörad - Maailm on hull
Laval on kloun. Ja mingi räppar. Läbipaistvas kleidis naine. Mõnes olukorras ehk isegi, aga hetkel ei, tänan. Samas...meeldejäävam kui mõni teine. Ja eesti keeles ju ka. Tegelikult pole nagu vigagi...

7. The Titles - Flame
Algus on VÄGA paljutõotav. Üsna kiiresti peale vokaaliosa algust taban end mõttelt, et mees oleks võinud vaikima jäädagi. Halb laulja, kõlab lohakalt. See, mis instrumentaalpooles toimub, on endiselt täitsa ponks.

6. Super Hot Cosmos Blues Band - Maybe-maybe
Tanel Padar wannabe? Natuke meenutab soomlast. Mingil kindlal peol mulle täitsa meeldiks see ja mõnel hetkel nagu tundub, et midagi täitsa on seal loos, aga...siiski ei.

5. August Hunt - Kus on exit?
Algus meenutab Agent M-i. Taustahelid üldse meenutavad midagi, mis on on juba olnud. Lavalolijad justkui teeks kõik õigesti- laulavad, tantsivad, löövad trummi, aga ei mõju noh. Siiski parem laul kui mitu teist.

4. Nimmerschmidt - Sandra
Einoh, tore lugu ju. Selline nagu neil vendadel ikka. See viimane ehk ongi probleem. Kuna pole nii meeldejääv kui see kuulus laul, siis ongi lihtsalt jälle üks lugu. Aga hoian oma edasise õeluse osas keele hammaste taga, tegelikult ma ei vahetaks jaama, kui see laul raadiost tuleks.

3. Lenna - Supernoova
Lenna koostöös Eplikuga meeldis mulle kahtlemata rohkem. Raua-faas on dramaatilisema kõlaga. Laul on täitsa kobe, kindlasti saab edasi. Mõjub kuidagi jõuetuna ainult, kuigi suud on kohati väga lahti ja pilli ju ka saetakse. (Küll aga on see ainus laul kümnest, millest suudan blogipostituse kirjutamise ajal ühte lausejuppi meenutada.)

2. Kõrsikud - Tule ja jää
Sihuke tavaline Kõrsikute laul, mis tähendab, et täitsa kobe laul. Aga neil on paremaid.

1. Tanja - Amazing
10.kohast alustades ma ei mõelnud, et see võiks esimene olla, aga tuli nii välja, sest selle laulu puhul olin positiivselt üllatunud. Tempot on, kaasakiskuvust mõne koha peal ka. Raadiost kuulaks täitsa vabalt seda, ainult ei tea, kas igapäevaselt viitsiks. Lauluga koos esitatud tantsunumber oli ka kindlasti kõrgel tasemel, lihtsalt mina ei oska seda hinnata. (Jah, tegelikult mulle isegi vist meeldib rohkem see koreograafia, kus laulja mikrofoniga keset lava seisab. )

Kommentaarid

  1. Tore, et 1. topis kattub meil, aga ega ta, jah, mingi suur lemmiklugu suures laulude maailmas ta ka ei ole. :P

    VastaKustuta
  2. Nojahnoh, siin polnudki ühtki lemmiklugu eriti.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...