Otse põhisisu juurde

Vagunisaatja: viies vagun: laul ja 2011

***

Kuhu ma olen jõudnud 2011.aasta alguseks?
Olav Ehala “Ilus ilm”

1. jaanuaril võis tõepoolest päike paista. Või siis mu mälu petab mind.

***

2011.aasta põhiülesanne:
Dr. Hook “Cover of the Rolling Stone”

Hea et siis karjäärivalikud lõpuks selged on :D Hmm, tegelikult siin on mitmeid võimalusi…”We’ve got a lot of little teenage blue-eyed groupies who do anything we say, we’ve got a genuine Indian guru, he’s teaching us a better way.” Could go either way :P

***

Eneseteostus ja minu "mina" 2011.aastal:
Lavaka XX lend “Nukkude laul”

Vihjab ka artistielule või...arumaisaa.

***

Rahaasjad 2011.aastal:
The Verve “The Drugs don’t work”

Ahah.

***

Sugulased ja naabrid 2011.aastal:
Joni Mitchell “All I want”

“I am on a lonely road and I am travelling, travelling, travelling.” Enough said. Oo, mingist sweet romance’ist räägib siin…kusagilt hüppab mingi kobe naabrimees välja?

***

Kodu 2011.aastal:
Alanis Morissette “Crazy”

“But we’re never gonna survive unless we get a little crazy.” Nagunii juba igapäevane idee.

***

Armastus aastal 2011:
Ruja “Õunalaul”

Fakt, et kõigist neist sadadest armastuslauludest, mille vahel muusikakogus valida oleks, ei tulnud praegu mitte ükski, on muidugi kõnekas.

***

Tervis 2011.aastal:
Claire’s Birthday “Handsome and tall”

Kus see laul eelmise teema juures oli? :D A noh, kui handsome ollakse, küllap siis on selle teemaga ka korras.

***

Partnerlus 2011.aastal:
Vennaskond “Igavest elu lõppevas öös”

Pole halvim partnerlus.

***

Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks 2011.aastal:
Alicia Keys “You don’t know my name”

Rusikas silmaaugus?

***

Reisid aastal 2011:
Sondre Lerche and The Faces Down Quartet “Lulu-vise”

Daamid ja mehed, ma lähen Hawaiile! Honolulust ja Waikikist lauldakse siin.

***

Karjäär, firma areng ja uued kohustused 2011.aastal:
Rosi Golan “C’est l’amour”

Njah, võib- olla oleks eelmises punktis seda pigem eelistanud…oh well. Aga kuivõrd siin Pariisist räägitakse, siis kas see on ka nagu kõik need horoskoobid, mis ütlevad, et ma väljamaale kolin?

***

Sõbrad ja sotsiaalsed suhted 2011.aastal:
Ruja “Eile nägin ma Eestimaad”

Kõik on mööda Eestimaad laiali? Nii võib juhtuda.

***

Saladused, protsessid alateadvuses, mida ise ei tunneta:
Kriminaalne Elevant “Renfieldi seiklused”

Väga saladusliku kõlaga pala tõepoolest. Ja kuivõrd sõnu pole, siis on raske aru ka saada. Laulu teine pool läheb küll kangesti lõbusaks. Hmm.

***

Kuhu olen jõudnud 2011.aasta lõpuks?
Vaiko Eplik “Kevadeootus”

Iga-aastane sulatõsi.


Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...