Otse põhisisu juurde

# 580

Enne läksin poodi. Valgusfoori juures oli üks noormees. Vaatasin et pole väga vigagi, tegelikult polnud üldse viga, aga järgmine hetk tuli mõte, et huvitav kui vana ta on. Sest viimasel ajal näikse seda probleemi esinevat, et enda teadmata liiga noorekesi vaadatakse. Ega selles midagi liiga hirmsat olegi seni kui ainult vaatad ja vaadatav persoon vähemalt täisealine on...lihtsalt...vanus, sa tead. 18-aastaste ja minu vanusevahe saab sel aastal olema 6 aastat. See on seesama aeg, mis ma Tartus olen elanud. Ehk siis kui mina Tartusse tulin, olid tänased 18-aastased...khm, kusagil 6. klassis? Iik. Jutt kisub jamaks, tuleb järgmine teema võtta.

Läksin mina niisiis enne poodi. Poe ukse kõrval oli kuulutus mingist peost, kus esineb herr Neigaus isiklikult. Mingil põhjusel kargas mulle esimesena pähe kujutis sellest, kuidas ma kergelt švipsisena (väike Beethoven?) mainitud artisti esinemise ajal lava ees kargleksin. Tõenäosus on. Ja millegipärast olen ma üks vähestest kargajatest selles kujutluses...

Olles poodimineku edukalt lõpule viinud, jõudsin lõpuks poodi. Seal nägin oma tulevast meest. Seekord oli ta ilma naiseta. Aga prillid olid ja ruuduline särk. See on tähtis faktor. Ja hea profiil, väga hea profiil. Ostis õlut, viinamarjamahla, purgisuppi ja lappe muuhulgas. Noid Vileda lappe, kaltse noh. See on ka tähtis faktor, sest kui ta vähemalt teeskleb, et ta koristab, siis ei saa kõige hukkaläinum olla. Ilus kell oli tal, hõbedakarva.

Ja viimaks tänane MotD. Värske Šveitsi jalgpalli fännina valisin selleks Alexander Frei. See on FIFA andmetel see mees, kes neil väravaid lööb. Laheda nimega, veel 30-aastane, igapäevaselt mängib Dortmundi Borussias. Natuke avansina on muidugi antud see suur tiitel siin, aga mul on planeeritud, et Šveits saab alagrupist edasi, nii et parem olgu väravad löödud. Pilt pärineb siit.

Kommentaarid

  1. Mul on Šveitsiga täpselt sama asi planeeritud muide :)

    VastaKustuta
  2. Jap, kahju ainult, et nad kohe esimeses play-offis Brasiiliale kaotavad. Mitte ei tahaks seda.

    VastaKustuta
  3. Jalgpalli MM on VÄGA üllatusterohke üritus tavaliselt, nii et äkki läheb õnneks :)
    Minu jaoks on isegi suurem probleem, et tõenäoliselt mängib esimeses pleioffis kas Saksa Argentina välja või vastupidi :( Kui nad muidugi alagruppides natuke nõrgemalt ei esine...

    VastaKustuta
  4. On, seetõttu mul on näiteks taaskord Prantsusmaale läbikukkumine planeeritud. Ja mul Saksmaa-Argentiina kohtuvad veerandfinaalis..see on siis teine play-offide ring vist, jees?

    Muuseas, selle play-offi jaoks oli ju mingi eestikeelne sõna ka olemas, onju? Ma kohe tean, et olen kuulnud. A mis see olla võis...

    VastaKustuta
  5. Haa! Ma teadsin (või lootsin?), et kusagil on naised, kellele meeldib jalgpall! Käes! (A ma hoian seda kohta salajas, teistele ei räägi.)

    (Või neil on juba veerandfinaalis mängijad ja isegi tulemused planeeritud! Ja mulle meelepärastes värvides ka veel! Ma ei suuda seda uskuda!)

    VastaKustuta
  6. Usu ikka! Mul tekkis äkki selline mõte, et jalgpallinaised on vist ka need naised, kes õlut joovad.(See on ju ka kuuldavasti mingi kooslus, mida ei näe just iga päev.)

    VastaKustuta
  7. Jalgpallinaised võivad õlut juua, aga ei pruugi. Ja õllejoojad naised võivad jalkat vaadata, aga ei pruugi. Pikaajaliste vaatluste tulemus..:)

    T.

    VastaKustuta
  8. Jah, mitmekesisus on tõenäolisem küll.
    Mul tekkis vahepeal küsimus, mis need sulle meelepärased värvid siis on.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...