Võõras, osa 3

Täpselt 3 kuud peale meie viimast kohtumist nägin ma teda viimaks jälle. Muidugi Eedeni juures. Kuivõrd enam pole september, oli tal sedakorda jope seljas ja müts peas ja õlal polnud seekord mitte läpakakott, vaid sihuke meeste kott. Selline nagu meestel on tihtipeale. Selline nagu karjääri onudel (jah, lahku) oli, kes vanaema aia tagant mööda kõndisid.
Kahju, et ma võõrast eriti pikalt passima ei saanud jääda, olin teda nähes natuke ebamugavas kohas. Aga igal juhul hea, et pelmentšikuteo asemel poodi läksin.

Võõras, osa 2