Otse põhisisu juurde

(Päeva)statistika

Enne tänast olin ma ülikooli jooksul teinud 16 suulist eksamit. Täna oli 17. ehk esimene kord, kus ma närvis ei olnud. Harjutamine teeb meistriks ilmselt.

Ja kuni praeguse hetkeni olin täiesti veendunud, et vähemalt pool (aga ilmselt rohkem) kõigist eksamitest on olnud suulised, nüüd lugesin üle, et 43 kirjalikku on 16 suulise kõrvale panna. Aga eks suuline eksam ole ka kordades meeldejäävam. Mõni kirjalik on ka. Näiteks see, kui ma kevadel ilma pastakata kohale läksin.

Aga niisiis jah, täna ma ei olnud närvis, vähe puudus, et oleksin veiderdama hakanud. Nägusid juba tegingi. A samas õppejõud tegi ka. Ma tegin veel tükk aega peale ruumist lahkumist edasi neid nägusid. Ei tea, kas ta ka tegi. Ilmselt oleneb, mida järgmine vastaja talle rääkis. Aga see järgmine oli üks sihuke poiss, kes nägi selline välja küll, et võiks nägusid teha.

Hiljem olin Turusilla peal NII lähedal sellele, et lolle tantsuliigutusi tegema hakata. Nii lähedal pole kunagi olnudki veel.

Mööda kanalit Eedeni poole kõndides oli ühel pool suur põlev päike ja teisel pool siiraste silmadega noormees, kellel lokid nii armsalt mütsi alt välja kaardusid.

Kommentaarid

  1. Väga romantiline/naljakas sissekanne :D.

    Müümi

    VastaKustuta
  2. Ma poleks eriti kaua seal "lähedal" olnud,sest ma oleks kohe neid liigutusi tegema hakanud... Mulle mõjub talv alati joovastavalt, nagu ka teisedki aastaajad, kui nad selleks põhjust annavad. ;)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...