Otse põhisisu juurde

Hambaharja lugu

Konsumis on mingid päevad jälle. Lilla pelikani omad vist. Sattusin hambaharjavahesse poes ja mõtlesin, et oleks aeg endale uus soetada. Et Säästukaarti ära kasutada, võtsin ühe sihukese, mille hinnast mingi 10 eeku alla sai. Ja kus ma sain alles hea harja! Tal on nimelt see moodne keelesügaja. Mu meelest seda niisama vastu keelt nühkida on suht jama tunne, aga kui ta harjamise ajal suvaliselt vastu keelt või põseseina käib, siis on hõrrrr ma ütleks.
Ja selsamal põhjusel tahtsingi oma rõõmsaid hambapesuhetki siin jagada ning eelkõige just keelepuhastaja osa hambaharjast väljanäitusele panna. Probleem aga oli selles, et vana fotokas ei tööta ja pildistavat telefoni mul ka pole. Seepeale ajas häda härja kaevu ja minu prügikotti sorteerima(väga meeldiv, et pakendiprügi on eraldi ja ma ei pidanud kuhugi kartulikoorte vahele sobrama minema), et hambaharja ümbrispakend leida produkti nime teadasaamiseks. Leidsin. Siis aitas google mind kodulehele, kuhu iialgi ei arvaks ennast sattuvat, sest Colgate'i koduleht..no tõesti, milleks? Kuid millekski siiski. Seal on minu hambaharja pilt. Keerleva taustaga, eest-ja tagantpoolt, võimalikes eri värvides. Mul on sinine. Sest sinine oli soft.
Aga tänu sellele, et ma tolle ümbrispakendi üles leidsin, nägin ka seda, mis enne tähelepanuta jäi. Siin peal on mingi väike rohelise lehekese pilt, mille peal on kiri Scratch & sniff. Sest see on scented brush. Kaks korda käisin harjakest sealt kohast sügamas, kus see kleeps siin pakendil on, aga midagi erilist ei tundnud. Kahju.
Aga see imetilluke pilt seal üleval on ju tuttav küll. Raamatukoist sain. Kõigil vist oli see raamat kunagi. Ja peategelase nimi oli Kaisa, mille üle mina olin ilmatuma uhke.

Kommentaarid

  1. a mis Kaisa hambaharja nimi oli?
    (mul on ka samasugune ambaari kui sul ja ka sinine, aint et mul oli ekstrasoft ja ilma nuusutamiseta)

    VastaKustuta
  2. Ma arvan tal oli lihtsalt Hambahari. Aga mis pehmusesse puutub, siis poest on kuidagi raske leida noid softe alati, medium tundub domineerivat.

    VastaKustuta
  3. Aga ei tea, kas on võimalik, et soft muutub mõne aja möödudes ekstrasoftiks?



    /P.S. Mul oli ka too raamat ;)/

    VastaKustuta
  4. Võimalik. Aga algne ekstrasoft muutuks siis mingiks softissimoks?

    VastaKustuta
  5. Hiihii, väga võluv hambaharja-odüsseia :D.

    Lilla hambaharja õnnelik omanik Müümitröll

    VastaKustuta
  6. Kaisa ambaarjal oli nimi küll (nõuka-ajal olid mingid tüdrukunimedega arjad)
    JA soft aja möödudes kulub otsest ära ja muutub pigem millekski ebamugavamaks (nagu kõik harjad) aga kindlasti mitte ekstrasoftiks kahjuks. aga softi kulumine on leeem kui mediumi oma näiteks

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...