Otse põhisisu juurde

Mida ma täna tegin

Olude sunnil, sest aega on vaja tappa.
Kõigepealt nägin Roryt ja Loganit unes("Gilmore Girls"). Suht amelesid mingi diivani peal. Loomulikult selline stseen, mida sarjas päriselt polnud kunagi.
Siis mängisin paar järgnevat tundi Facebookis WordDroppi ja hakkasin ühe asja peale mõtlema. Seda ma olen ennegi mõelnud tegelt. Et kui mänge saab pidevalt mängitud ja just selle ideega, et saaks aina parema ja parema tulemuse, siis miks mitmete muude asjadega nii pole. Nagu et mängu puhul mul on see usk, et ma saan parema tulemuse, kui ma harjutan, aga on asju, mille puhul mitte ei ole, kuigi asjad peaks ka seal samamoodi töötama. Võib-olla on need teised "mängud" liiga rasked siis...
Kui kõht tühjaks läks, tegin riisi puljongikuubiku, karri ja juurviljaga. Mina sõin, mehed sõudsid.
Nüüd olen töö juures ja minu püha plaan raamatut lugeda on vähemalt praeguseks vett vedama läinud. Kuigi raamat on seni täitsa huvitav. Mihkel Muti "Hiired tuules".
Mitmesuguseid inimesi on täna nähtud. Üks onu tahtis näituselt mingit pilti ära osta. Või noh, pigem küll minu käest. 100 krooni pakkus. Ehhee. Ja siis üks tüdruk oli hästi rõõmus. Üks poiss ka. Seda ühte poissi ma tegelikult tean. Ta ei teagi, et ma tean, mis ta nimi on. Samas miks ma seda eeldan? Ta on mind ka näinud, teab viimati minustki üht koma teist. See läheb samasse teemasse minu igiammuse küsimusega, kas Püssi venelased minu nägu ka sama hästi teavad kui mina nende omi.

Ons veel midagi?

Kommentaarid

meRilin K ütles …
ahaaa! seal see minu raamat siis ongi.. märkasin jah, et riiulil tühi koht.
Anonüümne ütles …
Ma nägin unes, et ma arutasin Fidel Castroga, kuidas järgmise laulupeo peaks korraldama. Hmh.

Müüm