Otse põhisisu juurde

Hambaharja lugu

Konsumis on mingid päevad jälle. Lilla pelikani omad vist. Sattusin hambaharjavahesse poes ja mõtlesin, et oleks aeg endale uus soetada. Et Säästukaarti ära kasutada, võtsin ühe sihukese, mille hinnast mingi 10 eeku alla sai. Ja kus ma sain alles hea harja! Tal on nimelt see moodne keelesügaja. Mu meelest seda niisama vastu keelt nühkida on suht jama tunne, aga kui ta harjamise ajal suvaliselt vastu keelt või põseseina käib, siis on hõrrrr ma ütleks.
Ja selsamal põhjusel tahtsingi oma rõõmsaid hambapesuhetki siin jagada ning eelkõige just keelepuhastaja osa hambaharjast väljanäitusele panna. Probleem aga oli selles, et vana fotokas ei tööta ja pildistavat telefoni mul ka pole. Seepeale ajas häda härja kaevu ja minu prügikotti sorteerima(väga meeldiv, et pakendiprügi on eraldi ja ma ei pidanud kuhugi kartulikoorte vahele sobrama minema), et hambaharja ümbrispakend leida produkti nime teadasaamiseks. Leidsin. Siis aitas google mind kodulehele, kuhu iialgi ei arvaks ennast sattuvat, sest Colgate'i koduleht..no tõesti, milleks? Kuid millekski siiski. Seal on minu hambaharja pilt. Keerleva taustaga, eest-ja tagantpoolt, võimalikes eri värvides. Mul on sinine. Sest sinine oli soft.
Aga tänu sellele, et ma tolle ümbrispakendi üles leidsin, nägin ka seda, mis enne tähelepanuta jäi. Siin peal on mingi väike rohelise lehekese pilt, mille peal on kiri Scratch & sniff. Sest see on scented brush. Kaks korda käisin harjakest sealt kohast sügamas, kus see kleeps siin pakendil on, aga midagi erilist ei tundnud. Kahju.
Aga see imetilluke pilt seal üleval on ju tuttav küll. Raamatukoist sain. Kõigil vist oli see raamat kunagi. Ja peategelase nimi oli Kaisa, mille üle mina olin ilmatuma uhke.

Kommentaarid

  1. a mis Kaisa hambaharja nimi oli?
    (mul on ka samasugune ambaari kui sul ja ka sinine, aint et mul oli ekstrasoft ja ilma nuusutamiseta)

    VastaKustuta
  2. Ma arvan tal oli lihtsalt Hambahari. Aga mis pehmusesse puutub, siis poest on kuidagi raske leida noid softe alati, medium tundub domineerivat.

    VastaKustuta
  3. Aga ei tea, kas on võimalik, et soft muutub mõne aja möödudes ekstrasoftiks?



    /P.S. Mul oli ka too raamat ;)/

    VastaKustuta
  4. Võimalik. Aga algne ekstrasoft muutuks siis mingiks softissimoks?

    VastaKustuta
  5. Hiihii, väga võluv hambaharja-odüsseia :D.

    Lilla hambaharja õnnelik omanik Müümitröll

    VastaKustuta
  6. Kaisa ambaarjal oli nimi küll (nõuka-ajal olid mingid tüdrukunimedega arjad)
    JA soft aja möödudes kulub otsest ära ja muutub pigem millekski ebamugavamaks (nagu kõik harjad) aga kindlasti mitte ekstrasoftiks kahjuks. aga softi kulumine on leeem kui mediumi oma näiteks

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...