Otse põhisisu juurde

15 ja reede

Vist on mingi magnettorm või asi, mis asju kuidagi kokku lükkab või noh, tegelikult muidugi lihtsalt juhus, mis muud, aga täna on juba praeguseks juhtunud järgnevad asjad:
*tavaliselt tekib mul täiesti suvaliste inimestega(tööväliselt) kokkupuude mingi korra kuus ehk, aga täna selle ajal jooksul, kui ma 5 tundi kodust väljas olin, juhtus seda kolm korda. Kõigepealt neiu, kes mulle mingitest täiesti tundmatu aine konspektidest rääkis ja mind kellekski Kerliks pidas ja ei tahtnud kuidagi uskuma jääda, et ma see ei ole:P Järgmiseks tädi, kes poes rääkis, et saab tolle numbrivõtuautomaadi käest elektrit alati, ja siis väljamaa noormees, kes singikäntsakat näitas ja küsis, kas on pork või beef. Et jah, ebatavaliselt palju ühe päeva kohta, aga mulle meeldib tegelt. Üldiste suundumuste jaoks kasulik.
*sealsamas poes olles, liikudes ajakirjaleti juurest sinna, kus need saiakesed ja asjad on ehk siis kusagil nende kahe koha vahepeal, tekkis mul ühtäkki tunne, et mina tean. Ma pole päris kindel mida, aga ma teadsin seda. Ja siis vaatasin enda ümber neid inimesi ja mõtlesin et nad ei tea, et ma tean, aga mina sellegipoolest tean. Seda on enne ka juhtunud. Parimaid isekaid rõõme mu meelest, just selles osas, et mulle hea ja teistele täiesti kahjutu.
*vähemalt viiest eri suunast on täna ligi hiilinud (juba varasem) teadmine, et ma olen konservatiiv. Ei taha väga postmodernistlikke kunstivorme, ei taha(kuigi ehk suudaks) olla tolerantne kõigi inimeste vastu, kes minu piiridest väljapoole jäävad(see, mis minu jaoks on ebaviisakus, võib ju kellelegi teisele olla igapäevane tegevus) ega isegi kodujuustu uut pakendit. Ei saa öelda, et ma neist sügavalt häiritud oleks, aga lihtsalt ma ei eelista neid.

Kommentaarid

  1. mina ei TEA, miks sina igonreerid minu pühasid kõnesid täna `nuuks`

    Müümi

    VastaKustuta
  2. Sellepärast, et ma olin loengus, kui sa helistasid, ja mul polnd raha tagasi helistada. 'nuuks'

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...