Otse põhisisu juurde

15 ja reede

Vist on mingi magnettorm või asi, mis asju kuidagi kokku lükkab või noh, tegelikult muidugi lihtsalt juhus, mis muud, aga täna on juba praeguseks juhtunud järgnevad asjad:
*tavaliselt tekib mul täiesti suvaliste inimestega(tööväliselt) kokkupuude mingi korra kuus ehk, aga täna selle ajal jooksul, kui ma 5 tundi kodust väljas olin, juhtus seda kolm korda. Kõigepealt neiu, kes mulle mingitest täiesti tundmatu aine konspektidest rääkis ja mind kellekski Kerliks pidas ja ei tahtnud kuidagi uskuma jääda, et ma see ei ole:P Järgmiseks tädi, kes poes rääkis, et saab tolle numbrivõtuautomaadi käest elektrit alati, ja siis väljamaa noormees, kes singikäntsakat näitas ja küsis, kas on pork või beef. Et jah, ebatavaliselt palju ühe päeva kohta, aga mulle meeldib tegelt. Üldiste suundumuste jaoks kasulik.
*sealsamas poes olles, liikudes ajakirjaleti juurest sinna, kus need saiakesed ja asjad on ehk siis kusagil nende kahe koha vahepeal, tekkis mul ühtäkki tunne, et mina tean. Ma pole päris kindel mida, aga ma teadsin seda. Ja siis vaatasin enda ümber neid inimesi ja mõtlesin et nad ei tea, et ma tean, aga mina sellegipoolest tean. Seda on enne ka juhtunud. Parimaid isekaid rõõme mu meelest, just selles osas, et mulle hea ja teistele täiesti kahjutu.
*vähemalt viiest eri suunast on täna ligi hiilinud (juba varasem) teadmine, et ma olen konservatiiv. Ei taha väga postmodernistlikke kunstivorme, ei taha(kuigi ehk suudaks) olla tolerantne kõigi inimeste vastu, kes minu piiridest väljapoole jäävad(see, mis minu jaoks on ebaviisakus, võib ju kellelegi teisele olla igapäevane tegevus) ega isegi kodujuustu uut pakendit. Ei saa öelda, et ma neist sügavalt häiritud oleks, aga lihtsalt ma ei eelista neid.

Kommentaarid

  1. mina ei TEA, miks sina igonreerid minu pühasid kõnesid täna `nuuks`

    Müümi

    VastaKustuta
  2. Sellepärast, et ma olin loengus, kui sa helistasid, ja mul polnd raha tagasi helistada. 'nuuks'

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...