Otse põhisisu juurde

15 ja reede

Vist on mingi magnettorm või asi, mis asju kuidagi kokku lükkab või noh, tegelikult muidugi lihtsalt juhus, mis muud, aga täna on juba praeguseks juhtunud järgnevad asjad:
*tavaliselt tekib mul täiesti suvaliste inimestega(tööväliselt) kokkupuude mingi korra kuus ehk, aga täna selle ajal jooksul, kui ma 5 tundi kodust väljas olin, juhtus seda kolm korda. Kõigepealt neiu, kes mulle mingitest täiesti tundmatu aine konspektidest rääkis ja mind kellekski Kerliks pidas ja ei tahtnud kuidagi uskuma jääda, et ma see ei ole:P Järgmiseks tädi, kes poes rääkis, et saab tolle numbrivõtuautomaadi käest elektrit alati, ja siis väljamaa noormees, kes singikäntsakat näitas ja küsis, kas on pork või beef. Et jah, ebatavaliselt palju ühe päeva kohta, aga mulle meeldib tegelt. Üldiste suundumuste jaoks kasulik.
*sealsamas poes olles, liikudes ajakirjaleti juurest sinna, kus need saiakesed ja asjad on ehk siis kusagil nende kahe koha vahepeal, tekkis mul ühtäkki tunne, et mina tean. Ma pole päris kindel mida, aga ma teadsin seda. Ja siis vaatasin enda ümber neid inimesi ja mõtlesin et nad ei tea, et ma tean, aga mina sellegipoolest tean. Seda on enne ka juhtunud. Parimaid isekaid rõõme mu meelest, just selles osas, et mulle hea ja teistele täiesti kahjutu.
*vähemalt viiest eri suunast on täna ligi hiilinud (juba varasem) teadmine, et ma olen konservatiiv. Ei taha väga postmodernistlikke kunstivorme, ei taha(kuigi ehk suudaks) olla tolerantne kõigi inimeste vastu, kes minu piiridest väljapoole jäävad(see, mis minu jaoks on ebaviisakus, võib ju kellelegi teisele olla igapäevane tegevus) ega isegi kodujuustu uut pakendit. Ei saa öelda, et ma neist sügavalt häiritud oleks, aga lihtsalt ma ei eelista neid.

Kommentaarid

  1. mina ei TEA, miks sina igonreerid minu pühasid kõnesid täna `nuuks`

    Müümi

    VastaKustuta
  2. Sellepärast, et ma olin loengus, kui sa helistasid, ja mul polnd raha tagasi helistada. 'nuuks'

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...