Otse põhisisu juurde

Vertikaalsete ribikardinatega lossist

Teretere, vanakere. Mina olen Lossi arvutiklassis ja pean kirjutama lihtsalt, sest neil arvutitel siin(seega ka sellel, mida mina kasutan) on lihtsalt nii head klaviatuurid. Inspireeriv ma ütleks! Sest kui mul midagi fetišilaadset üldse on, siis on see armastus igasuguste nupulaadsete vastu. Ma kohe ei oskagi seda kirjeldada. Vajutad ja tunned, kuidas nii hea on lihtsalt. Aga selleks peab muidugi vastav nupustik olema. Näiteks mu enda telefoni klaviatuur on suhteliselt halb selles mõttes. Samas on hea, et mulle teda niiväga katsuda ei meeldi, kuivõrd enda omanduses oleva (ja võimalikke väljaminekuid toova) atribuudi kasutamine ei olegi ehk see kõige parem idee.
Jah, aga mõnel kalkulaatoril näiteks on sellised headhead nupud. Ja lauatelefonidel on tihti. Ja mainitud klaviatuurid muidugi on tänapäeval siiski levinuimad rõõmutoojad.
Peaks siin klassis tihemini käima hakkama. Ega see ei oleks ka sugugi kummaline, kui ma käiks kusagil nuppe katsumas.
Pea on tuulest uimane ma ütleks. On selline teatavat sorti uimasus, mida tuul tekitab. Natuke päikseuimaga sarnane, aga ilmselt mitte 100%-liselt.
Oo, ja ühel päeval poes ma nägin ühte retromemme. Selline vanaaegne sinine mantel ja sinine rätik oli pähe seotud ja ostsis kõige retroma tordi ja maksis muidugist sularahas 500-kroonisega. Väga vahva. Mõeldes näiteks sellele, kui tihti endal kasvõi 100 krooni sularahas on.
Ühel päeval(võis see olla eile?) koju minnes vaatasin teisele poole teed(kanal, Anne) ja kuidagi sinas. Puud olid rohelised, aga ikka sinas. Ja siis ma mõtlesin, kuidas looduses on kuidagi hästi sätitud, et kõik värvid omavahel kokku sobivad. Nagu seesama sinine ja roheline. Need nagu sulavad kokku onju, aga kui ka mingi värv mingi teise taustalt välja paistab, siis ikkagi ta sobib. Nii lahe mõelda.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...