Otse põhisisu juurde

Vertikaalsete ribikardinatega lossist

Teretere, vanakere. Mina olen Lossi arvutiklassis ja pean kirjutama lihtsalt, sest neil arvutitel siin(seega ka sellel, mida mina kasutan) on lihtsalt nii head klaviatuurid. Inspireeriv ma ütleks! Sest kui mul midagi fetišilaadset üldse on, siis on see armastus igasuguste nupulaadsete vastu. Ma kohe ei oskagi seda kirjeldada. Vajutad ja tunned, kuidas nii hea on lihtsalt. Aga selleks peab muidugi vastav nupustik olema. Näiteks mu enda telefoni klaviatuur on suhteliselt halb selles mõttes. Samas on hea, et mulle teda niiväga katsuda ei meeldi, kuivõrd enda omanduses oleva (ja võimalikke väljaminekuid toova) atribuudi kasutamine ei olegi ehk see kõige parem idee.
Jah, aga mõnel kalkulaatoril näiteks on sellised headhead nupud. Ja lauatelefonidel on tihti. Ja mainitud klaviatuurid muidugi on tänapäeval siiski levinuimad rõõmutoojad.
Peaks siin klassis tihemini käima hakkama. Ega see ei oleks ka sugugi kummaline, kui ma käiks kusagil nuppe katsumas.
Pea on tuulest uimane ma ütleks. On selline teatavat sorti uimasus, mida tuul tekitab. Natuke päikseuimaga sarnane, aga ilmselt mitte 100%-liselt.
Oo, ja ühel päeval poes ma nägin ühte retromemme. Selline vanaaegne sinine mantel ja sinine rätik oli pähe seotud ja ostsis kõige retroma tordi ja maksis muidugist sularahas 500-kroonisega. Väga vahva. Mõeldes näiteks sellele, kui tihti endal kasvõi 100 krooni sularahas on.
Ühel päeval(võis see olla eile?) koju minnes vaatasin teisele poole teed(kanal, Anne) ja kuidagi sinas. Puud olid rohelised, aga ikka sinas. Ja siis ma mõtlesin, kuidas looduses on kuidagi hästi sätitud, et kõik värvid omavahel kokku sobivad. Nagu seesama sinine ja roheline. Need nagu sulavad kokku onju, aga kui ka mingi värv mingi teise taustalt välja paistab, siis ikkagi ta sobib. Nii lahe mõelda.

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...