Otse põhisisu juurde

Koorikõnd

...ehk läbi Tähtvere Härma poole

Niisiis hakkasin poole kuue paiku minema. Uksest välja astudes nägin maja juures seisva auto katusel istuvat kassi. Kui ta poleks olnud kass, ütleksin, et istus seal nagu padakonn, hästi tähtsa näoga. Mõtlesin korraks tuppa fotokat võtma minna, et kiisut pildile püüda, aga kuna kell polnud tegelikult pool kuus, vaid natuke rohkem, otsustasin seda mitte teha(pärast muidugi selgus, et oleks kolm korda jõudnud).
Umbes kümme sammu edasi auto juurest on üks prügihunnik. Seal oli järgmine kass, selline hiiliva vanamehe näoga mustuke. Ja veel mõned sammud edasi oli taas üks kass- kõndis keset sõiduteed nagu milenki(on see sõna olemas ikka onju?). Marja ja Tähtvere nurgal oli koer, too passib seal pidevalt. Ühesõnaga tahan öelda, et üheski muus linnaosas pole nii palju loomi näha.
Kui end treppidest(Tähtvere tn ja Laulupeo pst vahel) üles vinnasin, tuli vastu IP(teatrikriitik ja laulja sealt bändist, mida me kõik tagasi tahame), poeg kukil. Muheles. Muhelesin vastu.
Hurda tänaval oli üks hästi punane pihlakas, suur osa marju juba maha kukkunud ja pudruks tallatud. Ka vist omamoodi lahkumise ilu. Nagu ploomipuugi, mille küljes oli täpselt kaks ploomi.
Täna ma sain esimest korda aru, miks Tamme pst nimi on Tamme puiestee. Seal on tammed!
K.A. Hermanni tänaval kasvab kibuvits. Kannab vilja ka. Ma ei tea, kas olengi varem niimoodi näinud kibuvitsa. Mul on vist tema suhtes mingi eelarvamus olnud, et mingi naiste tee umbes, emakale hea ja misiganes. Ei tea kas on ka tegelikult..just täna jõin mingit.
Paar aastat tagasi umbes sel ajal ma otsustasin, et nüüd olen õnnelik. Ega see päris nii ei käi ju, aga täna otsustasin jälle.

Kommentaarid

  1. ÕSis seda sõna küll ei ole, aga vabalt Tiiu pläkk.
    Ja kibuvits on muuhulgas kõige suurema C-vitamiinisisaldusega taim Eestimaa pinnal, kisagu astelpajujüngrid, mis tahavad :)
    Ja Annelinnas on ka vÄHEMALT sama palju kasse (H)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...