Tümitage mind nüüd kõik, sest kell on juba nii palju, aga ma pole üldse täna asjalik olnud.Vähemalt selles osas, mis mul tegelikult plaanis oli.Praegu arutlen selle üle, kuidas kirjutatakse õigesti USA riigisekretäri nimi.Kas Condoleezza või Condoleeza või Condolezza...njah, ei tohiks just kuigi raske olla seda välja uurida.Ahaa,kirjutatakse kahe e ja kahe z-ga. Muuseas jõudsin kohe ühele kenale leheküljele,kust saab selle tädi ametliku foto endale välja printida.Ei tea kas selleks, et see endale voodi kohale riputada või?
Kogu selle aja, mis ma hommikul linnas ringi käisin, kuulasin "Jeanne d'Arc"'i. Üsna suur kontrast võrreldes sellega,et eile õhtul veel käisin jõe ääres päikeseloojangut vaatamas ja Liisi Koikson laulis malbelt ja mahedalt kõrva, kuidas ta jõeluhal jalutab. Aga ega "Jeanne d'Arc" sellepärast veel kole pole.Ainult arvestades seda, et too lugu eelmisel kevadel praktiliselt peas oli, on aastaga nii palju ununenud. Aga selle mõõga nimi on ikka veel armastus
Nüüd ma vist võin ühe saladuse avaldada. Kui me eelmisel aastal "Jeanne d'Arc"'iga esimesime ja jalad hakkasid seismisest juba nii ära väsima, siis oli nii kergendav mõelda, et varsti tuleb see ilus koht, kus mõõga nimi on armastus. Ja siis tulevad viiulid ja taada-taada-taada-taada-taa-TAA-taa-taa....Mina ei tea,mis viiulites on, aga lõikavad lausa südamesse.Mitte valusalt, vaid nii ilusalt..(Mis Chopini puutub, siis lõikab klaver ka)
Aga sina, minu tuttav viiuldaja, sa tead küll,mis sa minu matustel teed, mäletad veel, onju?
Vot, seda ma tahtsingi öelda, viiul on hirmus armas pill
Ja siis veel seda,et mul on hea meel, et inimene pole võimeline kõiki oma muljeid täpselt edasi andma.Näiteks seda tervikut, harmooniat,mida ma eile Emajõe ääres nägin, kui taevas oli õrnroosa ja lambid peegeldusid vee peal.Ma võin ju siin öelda, et oli nii-või naasugune, aga kes ise ei näinud, see ei tea.Ja kui ka nägi ise, siis sai asjast ikkagi natuke teisiti aru kui mina ja märkas mingeid detaile,mida mina ei näinud.
Minul ei ole vaja olla luuletaja, muidu ma oleksin alaliselt melanhoolses meeleolus, sest ei saaks kunagi edasi anda TÄPSELT seda, mida mõtlen/näen/tunnen.Aga see ei tähenda,et ma luuletusi ei loeks, noh, praegu vist ei loe jah, praegu loen Gorbatšovist raamatut, mis on isegi päris huvitav ( olgem ausad, ka ajaloole tuleb aeg-ajalt plusspunkte jagada).
Eile öösel,kui ma magada ei saanud, mõtlesin, et Grete on üks ilus nimi.Aga ainult niimoodi 5-tähelisena.Kohe kui sinna mingi H vahele toppida või L lõppu, läheb käest ära beibetamiseks.Siit moraal: inimesed, palun pange oma lastele nimed, mida te ise ja nemad ise hääldada suudavad.
Väidetavalt olen ma oma vanavanaema moodi.Merilin ütles. Kuidas oleks, kui mu nimi oleks Kaisa asemel Aliide? Kui juuksed kunagi halliks läheksid, siis sobiks vist küll
Minu meelest on varbavahed nii geniaalne sõna
Nägin unes uusaja eksamit.Ma polnud mitte midagi õppinud ja olin vist suhteliselt paanikas.Õppejõud küsis mu käest, mis on seevald ja kust see nimi tuleb. Mingil kummalisel põhjusel viskas mulle sel hetkel pähe, et see on ju nagu rohkem keskaja eksami küsimus( no ei ole ju!).Paistab, et ma vastasin selle küsimuse ära igal juhul, sest viimane asi, mida ma enne ärkamist nägin, oli õppejõu lai muie ja endal oli tunne, et nüüd vist pääsesin läbi.Aga ei saanudki hinnet teada...
Nonii!Paistab, et siin ja seal on asju toimumas.Kas ma olen rõõmus?JAAAAAAAA!!! OihSee oli nüüd kindalt liiga spontaanne...aga elu ilusad ja õnnelikud pisiasjad on minu jaoks õnnelikud suured asjad...Näiteks see, et mul on jälle king kotis, aga nüüd on ta terve, wiiiiii!!!
Ma olen oma teemades kuidagi väga hüplik täna, andke andeks,kes nii kergelt ümber lülituda ei suuda
Kogu selle aja, mis ma hommikul linnas ringi käisin, kuulasin "Jeanne d'Arc"'i. Üsna suur kontrast võrreldes sellega,et eile õhtul veel käisin jõe ääres päikeseloojangut vaatamas ja Liisi Koikson laulis malbelt ja mahedalt kõrva, kuidas ta jõeluhal jalutab. Aga ega "Jeanne d'Arc" sellepärast veel kole pole.Ainult arvestades seda, et too lugu eelmisel kevadel praktiliselt peas oli, on aastaga nii palju ununenud. Aga selle mõõga nimi on ikka veel armastus
Nüüd ma vist võin ühe saladuse avaldada. Kui me eelmisel aastal "Jeanne d'Arc"'iga esimesime ja jalad hakkasid seismisest juba nii ära väsima, siis oli nii kergendav mõelda, et varsti tuleb see ilus koht, kus mõõga nimi on armastus. Ja siis tulevad viiulid ja taada-taada-taada-taada-taa-TAA-taa-taa....Mina ei tea,mis viiulites on, aga lõikavad lausa südamesse.Mitte valusalt, vaid nii ilusalt..(Mis Chopini puutub, siis lõikab klaver ka)
Aga sina, minu tuttav viiuldaja, sa tead küll,mis sa minu matustel teed, mäletad veel, onju?
Vot, seda ma tahtsingi öelda, viiul on hirmus armas pill
Ja siis veel seda,et mul on hea meel, et inimene pole võimeline kõiki oma muljeid täpselt edasi andma.Näiteks seda tervikut, harmooniat,mida ma eile Emajõe ääres nägin, kui taevas oli õrnroosa ja lambid peegeldusid vee peal.Ma võin ju siin öelda, et oli nii-või naasugune, aga kes ise ei näinud, see ei tea.Ja kui ka nägi ise, siis sai asjast ikkagi natuke teisiti aru kui mina ja märkas mingeid detaile,mida mina ei näinud.
Minul ei ole vaja olla luuletaja, muidu ma oleksin alaliselt melanhoolses meeleolus, sest ei saaks kunagi edasi anda TÄPSELT seda, mida mõtlen/näen/tunnen.Aga see ei tähenda,et ma luuletusi ei loeks, noh, praegu vist ei loe jah, praegu loen Gorbatšovist raamatut, mis on isegi päris huvitav ( olgem ausad, ka ajaloole tuleb aeg-ajalt plusspunkte jagada).
Eile öösel,kui ma magada ei saanud, mõtlesin, et Grete on üks ilus nimi.Aga ainult niimoodi 5-tähelisena.Kohe kui sinna mingi H vahele toppida või L lõppu, läheb käest ära beibetamiseks.Siit moraal: inimesed, palun pange oma lastele nimed, mida te ise ja nemad ise hääldada suudavad.
Väidetavalt olen ma oma vanavanaema moodi.Merilin ütles. Kuidas oleks, kui mu nimi oleks Kaisa asemel Aliide? Kui juuksed kunagi halliks läheksid, siis sobiks vist küll
Minu meelest on varbavahed nii geniaalne sõna
Nägin unes uusaja eksamit.Ma polnud mitte midagi õppinud ja olin vist suhteliselt paanikas.Õppejõud küsis mu käest, mis on seevald ja kust see nimi tuleb. Mingil kummalisel põhjusel viskas mulle sel hetkel pähe, et see on ju nagu rohkem keskaja eksami küsimus( no ei ole ju!).Paistab, et ma vastasin selle küsimuse ära igal juhul, sest viimane asi, mida ma enne ärkamist nägin, oli õppejõu lai muie ja endal oli tunne, et nüüd vist pääsesin läbi.Aga ei saanudki hinnet teada...
Nonii!Paistab, et siin ja seal on asju toimumas.Kas ma olen rõõmus?JAAAAAAAA!!! OihSee oli nüüd kindalt liiga spontaanne...aga elu ilusad ja õnnelikud pisiasjad on minu jaoks õnnelikud suured asjad...Näiteks see, et mul on jälle king kotis, aga nüüd on ta terve, wiiiiii!!!
Ma olen oma teemades kuidagi väga hüplik täna, andke andeks,kes nii kergelt ümber lülituda ei suuda
Kommentaarid
Postita kommentaar