Otse põhisisu juurde

Viiul

Tümitage mind nüüd kõik, sest kell on juba nii palju, aga ma pole üldse täna asjalik olnud.Vähemalt selles osas, mis mul tegelikult plaanis oli.Praegu arutlen selle üle, kuidas kirjutatakse õigesti USA riigisekretäri nimi.Kas Condoleezza või Condoleeza või Condolezza...njah, ei tohiks just kuigi raske olla seda välja uurida.Ahaa,kirjutatakse kahe e ja kahe z-ga. Muuseas jõudsin kohe ühele kenale leheküljele,kust saab selle tädi ametliku foto endale välja printida.Ei tea kas selleks, et see endale voodi kohale riputada või?
Kogu selle aja, mis ma hommikul linnas ringi käisin, kuulasin "Jeanne d'Arc"'i. Üsna suur kontrast võrreldes sellega,et eile õhtul veel käisin jõe ääres päikeseloojangut vaatamas ja Liisi Koikson laulis malbelt ja mahedalt kõrva, kuidas ta jõeluhal jalutab. Aga ega "Jeanne d'Arc" sellepärast veel kole pole.Ainult arvestades seda, et too lugu eelmisel kevadel praktiliselt peas oli, on aastaga nii palju ununenud. Aga selle mõõga nimi on ikka veel armastus
Nüüd ma vist võin ühe saladuse avaldada. Kui me eelmisel aastal "Jeanne d'Arc"'iga esimesime ja jalad hakkasid seismisest juba nii ära väsima, siis oli nii kergendav mõelda, et varsti tuleb see ilus koht, kus mõõga nimi on armastus. Ja siis tulevad viiulid ja taada-taada-taada-taada-taa-TAA-taa-taa....Mina ei tea,mis viiulites on, aga lõikavad lausa südamesse.Mitte valusalt, vaid nii ilusalt..(Mis Chopini puutub, siis lõikab klaver ka)
Aga sina, minu tuttav viiuldaja, sa tead küll,mis sa minu matustel teed, mäletad veel, onju?
Vot, seda ma tahtsingi öelda, viiul on hirmus armas pill

Ja siis veel seda,et mul on hea meel, et inimene pole võimeline kõiki oma muljeid täpselt edasi andma.Näiteks seda tervikut, harmooniat,mida ma eile Emajõe ääres nägin, kui taevas oli õrnroosa ja lambid peegeldusid vee peal.Ma võin ju siin öelda, et oli nii-või naasugune, aga kes ise ei näinud, see ei tea.Ja kui ka nägi ise, siis sai asjast ikkagi natuke teisiti aru kui mina ja märkas mingeid detaile,mida mina ei näinud.
Minul ei ole vaja olla luuletaja, muidu ma oleksin alaliselt melanhoolses meeleolus, sest ei saaks kunagi edasi anda TÄPSELT seda, mida mõtlen/näen/tunnen.Aga see ei tähenda,et ma luuletusi ei loeks, noh, praegu vist ei loe jah, praegu loen Gorbatšovist raamatut, mis on isegi päris huvitav ( olgem ausad, ka ajaloole tuleb aeg-ajalt plusspunkte jagada).
Eile öösel,kui ma magada ei saanud, mõtlesin, et Grete on üks ilus nimi.Aga ainult niimoodi 5-tähelisena.Kohe kui sinna mingi H vahele toppida või L lõppu, läheb käest ära beibetamiseks.Siit moraal: inimesed, palun pange oma lastele nimed, mida te ise ja nemad ise hääldada suudavad.
Väidetavalt olen ma oma vanavanaema moodi.Merilin ütles. Kuidas oleks, kui mu nimi oleks Kaisa asemel Aliide? Kui juuksed kunagi halliks läheksid, siis sobiks vist küll

Minu meelest on varbavahed nii geniaalne sõna

Nägin unes uusaja eksamit.Ma polnud mitte midagi õppinud ja olin vist suhteliselt paanikas.Õppejõud küsis mu käest, mis on seevald ja kust see nimi tuleb. Mingil kummalisel põhjusel viskas mulle sel hetkel pähe, et see on ju nagu rohkem keskaja eksami küsimus( no ei ole ju!).Paistab, et ma vastasin selle küsimuse ära igal juhul, sest viimane asi, mida ma enne ärkamist nägin, oli õppejõu lai muie ja endal oli tunne, et nüüd vist pääsesin läbi.Aga ei saanudki hinnet teada...
Nonii!Paistab, et siin ja seal on asju toimumas.Kas ma olen rõõmus?JAAAAAAAA!!! OihSee oli nüüd kindalt liiga spontaanne...aga elu ilusad ja õnnelikud pisiasjad on minu jaoks õnnelikud suured asjad...Näiteks see, et mul on jälle king kotis, aga nüüd on ta terve, wiiiiii!!!
Ma olen oma teemades kuidagi väga hüplik täna, andke andeks,kes nii kergelt ümber lülituda ei suuda

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...