Truffe kirjanurk

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Panin Goodreadsis 4 tärni, aga tundub, et suurt kirjutada ei oska. Erilise politseiüksuse esindajad Antonia ja Jon lahendavad Hispaanias keerulist kuritegu (inimrööv, mõrv). Pealkiri tundus huvitav, sest punane kuninganna võib olenevalt žanrist tähendada erinevaid asju. Kui see oleks ajalooline romaan näiteks, siis tekiks ju kohe mõte, kes on peategelane ja mis ajal umbes tegevus olla võiks. Selle raamatu võtsin, kuna esikaanel mainiti Lisbeth Salanderit. Eks "Punane kuninganna" ongi "Lohetätoveeringuga tüdrukuga" sarnane. Autor on ajakirjanik, üldine žanr on sama ja peategelaseks mingi probleemiga üliintelligentne naine (olevikku ulatuv minevikuprobleem, võiks öelda).  Lugesin huviga, läks hästi edasi. Detailseid kuritegude/õnnetuste kirjeldusi just ei nautinud, aga neid üleliia palju polnud ka. Vist ootasin, et peategelase Antonia kohta saab mõnevõrra rohkem teada, aga saan aru, et tegemist on sarjaga ja kõike esimeses osas avaldada ei tahetud. Olen ennegi hispaan...

  Cilla Storm ostab endale Stockholmi saarestikus  ühel saarel majakese. Sellepärast, et elukaaslane on ta maha jätnud ja tal on üldiselt üle visanud. Läheb siis sinna saarele suve veetma, kohtub kohe sõbraliku ja jutuka naabrinaise Rosie'ga ning saarel peagi aset leidva mõrvaga seoses ka Rosie' poja, politseinikust Adamiga. Peamine probleem selle raamatuga oli, et ta tahtis olla korraga krimilugu ja naistekas, aga ei suutnud eriti kumbki olla. Pooles vinnas värk. Krimiloo pärast ma seda nagunii ei lugenud, lootsin rohkem mõnusate olustikukirjelduste peale või sellele, et vähemalt armuloo korralikult üles keriks. Eriti ei kirjeldanud, eriti ei kerinud.  Peategelane oli minu jaoks igav ja värvitu, tema ihaldusobjekt Adam veel igavam. Ainult Rosie päästis natuke, aga eks olnud temagi sedasorti tegelase stereotüüp (uudishimulik ja hoolitsev vanem proua).  Olnuks parem lugeda seda rootsi keeles. (Olekski lugenud, kui kusagilt kätte oleks saanud.) Mitte et sellest te...

Täitsa ootamatult sain tõuke selle raamatu lugemiseks raadiosaatest. Millegipärast lõi jaanuari alguses pähe, et kuulaks "Rahva oma kaitset". (Mingil varasemal aastal on veel nõnda juhtunud. Ei tea miks.) Ühes saates rääkis Kivirähk sellest raamatust. Et on üleüldiselt tore lugu ja tegelikult mõrvalugu polegi kõige muu kõrval ehk nii oluline. Kõlas nagu krimka minu maitsele, sest nii vähe kui neid loen, siis peamiselt just kõige muu kui mõrvaloo pärast. Oligi selline raamat nagu lubatud. Põhjus, miks "Kadunud mänguasjapood" mulle meeldis, on tegelikult sama kui põhjus, miks "Rahva oma kaitset" kuulata tahan. Raamatus on kaks peategelast, saates kaks saatejuhti. Mulisevad mõlemad ja pole kuigi oluline, millest parajasti jutt käib, sest juba hääletoon ise ajab naerma, nagu ka teravmeelne sõnakasutus. (Raamatu puhul oleks hääletooniks ilmselt siis üldine stiil.) Raamatu kaks põhimeest on luuletaja Richard Cadogan ja Oxfordi kirjandusprofessor Gervase Fen. Aas...

Neljapäevase mõrvaklubi liikmed on endine luuretöötaja Elizabeth, endine meditsiiniõde Joyce, endine psühhiaater Ibrahim ja endine ametiühingutegelane Ron - neli naksakat pensionäri Coopers Chase'i nimelisest pensionäridekülast. Sellest, millist lugu nad seekord lahendasid, pole vist suurt mõtet rääkida. Või sellest, mis üldse sisu mõttes toimus. Ehk vaid seda ära mainida, et selles raamatus on tegelaseks ka rebane. (Rebane figureerib raamatusarja kujunduses algusest peale.) Oli Richard Osman oma tuntud headuses. Oskab hästi kirjutada teravmeelset ja hästi kirjutada südamlikku.  Baltikumi mainimine hakkas selles osas varakult pihta (Leedu sedakorda). Mul on juba küsimus, millal Richard Osman kutsutakse kirjandusfestivalile HeadRead. (Või millal ta tulla saab.) Neljapäevasest mõrvaklubist tehakse film ka. Helen Mirren, Pierce Brosnan, Ben Kingsley ja Celia Imrie mängivad peategelasi. David Tennant mängib ka kedagi.  Viiendat raamatut pole veel ilmunud ega ilmugi sel aastal. Pea...

Coopers Chase'i nimelises pensionäride külas elavad neli naksakat vanainimest Elizabeth, Joyce, Ron ja Ibrahim on moodustanud Neljapäevase mõrvaklubi, kus arutavad vanu lahendamata jäänud mõrvalugusid. Aga see raamat on juba kolmas lugu sellest, kuidas nad ka pärispolitseinikega pärismõrvu lahendavad.  Sisu Lugu on kenasti välja mõeldud, paljude nüansside ja erinevate tegelastega. Stiil Põhiline põhjus, miks seda sarja loen. Lihtsalt mõrvalood pole minu jaoks reeglina köitvad, aga neid mõrvalugusid lugedes saab vahepeal muheleda. Jah, on selline muhelemise sari.  Mehed noogutavad nagu kolm tarka ahvi. Emotsioonid Pole selline, et ei saaks pooleli jätta. Aga pole ka igav. Tore on peamiselt. Tore on! Kõik tahavad end tunda erilisena, aga keegi ei taha olla erinev. Tegelased Autori suhe tegelastega on südamlik, ma ütleksin. Ühest küljest näeme 70. eluaastates peategelaste eluraskusi, teisalt seda, kuidas nad on siiski päris kõbusad ja lõbusad. Põhiliselt seda viimast, aga esimest...

  Eesti krimka. Sagadi mõisahärra, kohaliku maakohtu assessor von Fock lahendab 19. sajandil Haljala kihelkonnas mõrvalugusid, abiks mõisavalitseja Wagner ja Annikvere mõisapreili Maria Juliana von Nottbeck. Mõrvalugu ise (Saksamaalt tulnud lauljanna tapetakse Kavastu mõisa suveballil) on autori väljamõeldis, aga tegelased enamasti ajaloolised isikud. Ka seda, milline elu ja olustik tollal mõisates oli, on püütud ajastutruult kirjeldada. Nagu ikka, huvitaski mind kogu ümbritsev lugu rohkem kui mõrvalugu. Reeglina mind lihtsalt ei huvita, kes tappis. Paremal juhul tahan teada, miks tappis.  Kena lugeda sellegipoolest - nagu ikka keritakse mõrvaloole mitmete paljastatavate detailide ja lisanduvate surnutega vinti peale, enne kui selgub, mis juhtus.  Mulle päris meeldis see raamat. Teoorias ehk veel rohkemgi kui praktikas. See fakt, et keegi kirjutab raamatuid, kus Lahemaa piirkonna (või üldse Eesti ala) mõisate asukad tegutsevad. Äkki on kasulik vahepeal seda pilti näha, et...

Järg raamatule  "Neljapäevane mõrvaklubi" , või samast sarjast on ehk õigem öelda. Põhitegelased samad (ikka need naksakad pensionärid), lugu uus (aga ikka mõrvad). Autor paneb kohe algusest peale väga muheda jutuga minema ja küll on tore lugeda! Arvan, et ka siis, kui pole tavapäraselt suur krimkade lugeja. Ma ei ole näiteks. Väga palju ei saa öelda, mis juhtub, muidu ütleb ette. Aga nagu tutvustuses öeldakse, on kriitikud seda juba nimetanud Osmani teiseks romaaniks, nii et siit võib järeldusi teha. Mängus on teemandid ja narkoärikad ja olulisel kohal ka see, mis elu need vanurid elavad, mida mõtlevad.  Praegu lugesin, et mõrvaklubi tegelaste välja mõtlemisel sai autor inspiratsiooni "A-rühmast". Tegelased on endine politseinik Elizabeth, endine meditsiiniõde Joyce, endine psühhiaater Ibrahim ja endine ametiühingujuht Ron. Hm.  Seda ka lugesin, et filme hakatakse neist lugudest tegema. Pole veel teada, kes peaosalisi mängima hakkavad. Autor tegi kusagil intervjuus...

  Tegevus toimub Cooper's Chase'i nimelises pensionäride külas, nähtavasti sellised on olemas. Seal on neli naksakat vanainimest moodustanud Neljapäevase mõrvaklubi, kus arutletakse vanade lahendamata jäänud mõrvajuhtumite üle. Siis aga leiab külas aset üks päris mõrv. Klubilised on sellest täitsa põnevil ja hakkavad asja innukalt uurima (korraldades asjad nii, et kohalikul politseil ei jääks muud üle, kui nendega koostööd teha). Mõrv on raamatus oluline, aga vähemalt sama oluline ja veelgi toredam on lugeda, kuidas nood inimesed elavad ja mida mõtlevad jne. Sest, nagu arvata võite, pole vanainimeste näol, kes mõrvu uurida viitsivad, tegemist mingite torssis tüüpidega. Nad mõistavad nalja ja. Iseenda üle ka. Üle 400 lehekülje paksune raamat, aga ei tundunud nii paks. Jutt jooksis lobedalt ja stiil oli humoorikas, pluss peatükid hästi lühikesed, see on hea psühholoogiline nõks alati.  Richard Osman on tegelikult Suurbritannias televisioonist tuntud nägu, mõnedest telemängudest ...