Truffe kirjanurk

Norra Latin on kool, Stockholmi kesklinnas asuva imposantse hoonega õppeasutus, mis on tuntud oma teatrisuuna poolest. Seal on aastakümnete jooksul käinud hulk hilisemaid kuulsaid näitlejaid ja nüüd (2016 või 2017) asuvad seal teiste hulgas õppima Tamar ja Clea. Mõlemad on umbes 16-aastased tüdrukud, Tamar tuleb Östersundist ütleme et tavalise perekonna ja sõprade hulgast, Clea on stockholmlane ja kuulsa näitlejanna tütar.  Algul on nagu tavaline lugu, kus Tamarile uues koolis tundub, et kõik on juba omavahel tuttavad ja raske on kellegagi sõbruneda, aga siis lisandub asjaolu, et mingi peamiselt kehatu hääl hakkab temaga rääkima, vahel ilmutab end siiski ka kehaliselt, vahel võtab Tamari keha üle. Kuna õpilaste hulgas elab legend 1940ndatel koolis õppinud Erling Jensenist ja tema kadumisest, siis Tamar arutleb, kas häältekuulmine ja Erlingi lugu võiksid seotud olla ja hakkab asja uurima.  See on päris paks raamat (578 lehekülge), mistõttu autor jõuab mitmeid teemasid arendada....

Lugesin seda teist korda. Esmakordne lugemine oli 2019. aasta suvel. Tollal tundus ilmselt raamatu teema nii huvitav, et põhitähelepanu läkski otsestele sündmustele ja vähem sellele, milline raamat üldiselt oli.  Peategelased: Marianne ja Connell (algul õpilased, siis üliõpilased) Tegevusaeg: 2011-2015 (kuigi see nagu ülioluline pole) Tegevuskoht: Iirimaa (väljamõeldud väikelinn Carricklea ja päris Dublin) Teema on see, kuidas Marianne ja Connell üksteise elusid mõjutavad. Kui suurt rolli mängib see, kes on sinu kõrval ja läheduses murrangulistel aastatel (mingi 16-20+ on enamasti murranguline, nii peas toimuva kui ümbritseva mõttes). Need võivad päris palju olla inimesed, keda sa tegelikult pole ise enda lähedusse valinud, vaid kes lihtsalt juhtuvad seal olema (näiteks klassikaaslasi reeglina ju ei vali). Ja siis on inimesi, kelle läheduses tahaks olla sellepärast, et see nagu... sobib lihtsalt. Ühtlasi näeme, kuidas keskkond võib inimeste rolle ja olemist muuta.  Esmakordsel...

Jällegi võtsin selle raamatu ainult seepärast, et raamatukogus pilk talle peale jäi. "Keedie" on eellugu raamatule "Mingi säde" , mida mõni aeg tagasi lugesin. Kui "Mingis sädemes" on peategelaseks 11-aastane Addie, siis siin raamatus on ta 6-aastane, nii et lugu toimub 5 aastat varem. Peategelane Keedie on Addie samuti neurodivergentne vanem õde, 13-aastane. Nende perekond elab Edinburghi lähedal Juniperi külas.  Üldiselt kipun kuidagi arvama, et eellood (ja ka mõne teise tegelase vaatepunktist sama loo ümberjutustamised) pole kuigi hea mõte. Tundub, et mis sa lüpsad seda vana lugu, tee täitsa uus lugu. Samas on siiski näiteid, kus eellugu ei jäta lüpstud muljet. Ja sel raamatul siin polnud ka midagi viga.  Mõningaid märkusi muidugi on. Näiteks see tunne, et raamat nagu liiga ilmselgelt üritas autismiteemal harida. Sellega seondub ka teine küsimus: kas tõesti 13-aastased suudavad oma käitumist nii hästi analüüsida kui Keedie siin? Tõenäoliselt suudab ta s...

Ilusa pealkirjaga raamat. Kaanepilt meenutab natuke kunagist Kunstiakadeemia reklaamikampaaniat, kus pandi tänaval suvalise koha peale üksik uks üles ja kutsuti sisse astuma. Leidlik. Raamatus on ka üks kool, Eleanor West’s Home for Wayward Children, kuhu võetakse õppima teistsuguste kriteeriumide alusel kui tavakooli. Sealsed lapsed on kõik külastanud mingit teist maailma. Kõigil on see teine maailm erinev - kes tantsis luukeredega, kes kõndis vikerkaartel. Olles mingil põhjusel nö tavamaailma tagasi sattunud, on nende kõigi suurim soov leida uuesti portaal teise maailma, sest seal tundsid nad end nagu kodus. Eleanor Westi koolis õpetatakse lapsi muuhulgas elama ka mõttega, et nad tollesse kodusesse maailma võib-olla enam kunagi naasta ei saa.  Polnud üldse selline raamat, mida tavapäraselt loen. Algul tikkus pähe minu jaoks stereotüüpne mõte, et tegemist on taaskord looga, mille tegelased on meelega iseäralikud/omapärased/kiiksuga tehtud, et nad (ja selle kaudu kogu raamat) ...

Juba ammu mõtlesin, et peaks "Kevadet" lugema. Vist seetõttu, et ta kaunis lõbusa sisuga asi tundub, ja seetõttu, et teda vist ainult korra varem lugenud olin.  Tavaliselt eelistan kõigepealt raamatu läbi lugeda ja seejärel filmi vaadata. "Kevade" puhul polnud muidugi seda lootustki. Selleks ajaks, kui raamat koolis (kusagil 5. klassis ehk?) lugemisele tuli, olin filmi ilmselt juba päris mitu korda näinud. Toots ja Kiir rääkisid raamatut lugedes filmitegelaste häältega, arvatavasti ka Arno ja Teele.  Ega kindel pole, kes "Kevade" peategelane on. Arno kindlasti, aga ehk ka Toots. Lugu oligi lõbus ja kaunis kerge. Kui mingi koha peale sattusin, mida filmis pole, siis oli tihti ka kohe aru saada, miks teda filmi ei võetud. Näiteks oli mitmeid unenägude kirjeldusi ja jandilugude jutustamist ehk põhilooga lõdvalt seotud sisu. Ega ta seetõttu lugedes eriti huvitanud ka.  Tegelased olid ka raamatus lahedad (filmis ju nagunii). Paljud ei saanud nö eetriaega kuigi ...

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...

Raamatu tegevus toimub samas maailmas raamatuga "A Cuban girl's guide to tea and tomorrow", kusagil kolm aastat hiljem. "A Cuban girl's..." ühe peategelase noorem õde Flora on siin peategelaseks. Ta elab muidu Londoni lähedal, aga kuna tal on mitmesuguseid probleeme ja vastuseta küsimusi, otsustab ta ühel hetkel lambist Miamisse minna. Mugav on minna, sest seal elab Flora venna elukaaslase perekond. Ega siin midagi üllatavat juhtu. Lugu on teekond probleemist (mida oma eluga peale hakata) lahenduseni, mõningate keerdkäikudega. Natuke läks võltssuhte värki avastama, samas tegi ise selle üle nalja. Võltssuhe on vist minu kõige vähem lemmik trope . (Mis on trope eesti keeles? Troop tähendab ju midagi muud.) Võltssuhte üks osapool (raamatu kaanel see fotoaparaadiga poiss) ei muutunud mulle tegelasena kuidagi usutavaks, seetõttu eriti ei huvitanud, mida ta tegi. Peategelasel on potentsiaali ärritavalt mõjuda, ehk on tema draama ja virin mõnegi jaoks tüütu. Samas ...

"Vintervikeni" tõmbasin jällegi suvaliselt raamatukogus riiulist välja. Kõnetas seetõttu, et olin kunagi ammu näinud sellenimelist filmi. Tollal kindlasti ei teadnud, et ta raamatu põhjal tehtud on. Näe, Netflix on 2021. aastal uusversiooni sellest teinud. Loreen mängib ka.  Alustuseks kohe dilemma. Kui päästad kellegi uppumisest, aga oled sel hetkel ise vee peal varastatud kanuuga, mida sellest siis arvata? Nojah, ilmselt seda, et elupäästmine on hea, aga sina oled ikka varas.  Või mida arvata inimesest, kes annab oma tütre elu päästjale raha? Kas see tähendab, et ta mõõdab kõige väärtust rahas või hoopis tema mõistmist, et vaesel inimesel on raha kõige enam vaja? John-John on keskkoolipoiss 1990ndate alguse Stockholmis. Ühel päeval päästab ta 10-aastase Patricia elu ja kohtub sedakaudu Patricia perekonna, sealhulgas tema vanema õe Elisabethiga. Elisabeth osutub John-Johni uueks klassikaaslaseks ja nende vahel puhkevad tunded. (Jah, puhkevad.) Kunagi (varateismelisena) seda ...

  Jällegi üks lugu muusikamaailma telgitagustest. Noh, vähemalt kirjade järgi.  Saturday on 4-liikmeline poistebänd, maailmas väga edukas ja (peamiselt) tüdrukud armastavad ja kõik see värk. Bändi liikmed on Zach, Ruben, Angel ja Jon. Kaks esimest on kordamööda peatükkides jutustajad. Nemad kaks seetõttu, et nende vahel tekib ühel hetkel ka romantikaliin.  Lisaks sellele liinile püüab raamat näidata, kuidas muusikatööstus tõesti ongi tööstus, kus luuakse muusikat, aga ka artiste. Artistid on tegelaskujud, keda inimesed mängivad, need ei ole inimesed ise. Noh, kogu see teema. Kuidas kõik käib tegelikult produktsioonifirmade taktikepi järgi ja see, mida artist ütleb (ja mida ta ei ütle), on talle ette kirjutatud.  Mul kippusid Zach ja Ruben omavahel segi minema. Teisalt see nagu väga ei seganud, sama lugu ju läks edasi kogu aeg, ükskõik kumb parajasti jutustas. Neist kahest rohkem meeldis ehk hoopis kolmanda bändiliikme Angeliga seotud kõrvallugu. Kuigi ka see polnud m...

1987. aasta suvel on 17-aastase Elio vanemate Itaalia suvilas külas 24-aastane Oliver (tegevusala mõttes filosoofia doktorant). Raamat on sisuliselt nagu Elio päevik, kus ta kirjeldab oma mõtteid Oliverist ja tundeid tema suhtes. Sellest, mis suve jooksul toimus, räägitakse muidugi ka.  Hakkasin seda algul audioraamatuna kuulama. Üleliia kaugele ei jõudnud, sest nagu raske oli jälgida. Samas tundus, et see võiks mulle siiski väga meeldida, mistõttu võtsin eestikeelse paberraamatu ja hakkasin otsast peale lugema. Isiklikkuse tase oli niuke, et vahepeal tundus nagu ma ei peaks kellegi võõra kohta midagi sellist lugema (=teadma). Väga aus. Ja nii ilusasti kirjutatud. Stiili eest kõige kõrgemad hinded. Vahepeal mõtlesin, et kogu selle loo võiks edukalt ka näiteks luuletuste tsükli või poeemina kirjutada, sest ka proosatekst oli väga poeetiline. Pole lihtne kirjeldada mingeid tundeid (näiteks igatsust) banaalselt kõlamata, siin tuli see välja. Vahepeal mõtlesin ka, kas näiteks Elio isa ...

Kunagi ammu nägin seda poes ingliskeelsena ja vaatasin, et ehk päris huvitav, kuivõrd sisus lubas Suurbritannia ringreisi. Nüüd leidsin ta juhuslikult eesti keelde tõlgituna ja mõtlesin, et võiks ju lugeda kah.  Peategelane Britt on Ameerika tüdruk, lapsest saati jalgpalli (päris jalgpalli, mitte ameerika oma) mänginud, aga saanud hiljuti teada, et enam ta tervislikel põhjustel mängida ei saa. Raamat algab sellega, et kooli kirjandusõpetaja on Briti ja tema kolm koolikaaslast kutsunud kohtumisele. Nad saavad võimaluse osaleda inglise kirjandusega seotud võistlusel-ringreisil, mis algab Londonis ja kus parimale on auhinnaks sada tuhat dollarit. Britt tahab väga võita, sest spordistipendiumita (millest ta nüüd ilma on jäänud) poleks tal võimalik ülikooli minna.  Ei saa salata, algusest peale oli imelik. Väga ruttu jõuti selle kohani, kus osalejad Londonis maandusid ja võistlus pihta hakkas. Ei mingit teemat, kuidas võistlejate vanemad sellega nõusse saadi näiteks. Kogu see ...

Ohio osariigi väikelinnas elav 11. klassi poiss Jackson on seotud kooliteatriga, aga mitte näitleja vaid tehnilise töötajana. (Kes on eesti keeles stage manager ?) Teatri ja sõber Bowie' kaudu sõbruneb ta ujumisega tegeleva lõpuklassi poisi Liamiga. Liam kandideerib kooliteatri etendusse ja osutub heaks näitlejaks. Jacksonile meeldib Liam. Ka Jacksoni õele Jasmine'ile meeldib Liam. Lugu areneb mitmete keerdkäikude kaudu, kuni saab lõpplahenduse kooliteatri etenduse käigus.  See oli täiesti tavaline Ameerika keskkooliromaan. Tõesti polnud midagi erilist. Ometi nende mitteeriliste hulgas tore ja tubli. Tore ja tubli tähendab ka, et ei aja närvi. Saab lihtsalt lugeda ja läheb kiiresti edasi ka. Peategelane Jackson oli muuhulgas kuulmispuudega. Huvitav oli lugeda, milliseid probleeme tal sellega seoses ette tuli. Huultelt lugemise keerukusega seoses näiteks. Ja sellega, et kuuldeaparaat pole päris võluvits, kuigi inimesed nii arvama kipuvad. Või kui raske on viibida suures seltskon...

Värskelt keskkooli lõpetanud Claudine läheb emaga suveks mingile saarele. Äkki oli Georgia osariigis? Igal juhul kusagil lõunaosariigis, sest audioraamatu lugeja üritas lõuna aktsenti teha mingite tegelaste puhul. Lähevad nad sinna, sest Claudine'i isal on uus naine ja ema ei taha seepärast kodus olla. Kas Claudine kohtub seal saarel mingi noormehega? Jah, kohtub. Polnudki mõnda aega lugenud sellist täiesti tüüpilist ameerikalikku noortekat. Ei öeldud valesid asju (enamasti), aga see, kuidas neid öeldi, oli lihtsalt niiiii ila. Ja muidugi oli kõik nii dramaatiline. Üks süüdistas teist, et see talle mingit asja ei öelnud, siis teine süüdistas esimest, et too talle mingit teist asja ei öelnud. Mingil hetkel tulid mingid mõttetust kohast üles kistud probleemid.  Claudine'i isa uue naise teema. Isa ei öelnud Claudine'ile otsesõnu: mul on uus naine. Ta rääkis mingit segast juttu, mille põhjal mina tegelikult uskusin, et probleem on hoopis milleski muus, mis raamatu lõpuks selgub...

Järg raamatule "Täna. Õhtul. Homme" . Ma ei oskagi öelda, kas on eraldi loetav. Ikka on põhimõtteliselt, aga parem, kui on esimest osa enne loetud.  Tegelased on Rowan (jätkuvalt huvitav, et see on unisex -nimi, siin tüdruk) ja Neil, kes "Täna. Õhtul. Homme" raamatus keskkooli lõpetasid ja nüüd eri ülikoolidesse lähevad, üks New Yorki, teine Bostonisse. Teemaks tulebki, mis siis juhtub, kui iga päev enam kohtuda ei saa.  Raamatus olid Rowani ja Neili peatükid vaheldumisi. Neili pool loost huvitas oluliselt rohkem. Tal oli vaimse tervise halvenemise teema ja kerge probleem sellega, kellena end ülikoolis esitleda, lisaks dilemma, kas suhelda vangis oleva isaga. Kas peab andestama ja suhtlust jätkama inimesega, kes on sinu elu kõvasti halvemuse poole mõjutanud. Isegi siis, kui ta juhtub olema veresugulane. Selle teema lahendus suutis mõnevõrra üllatada. Neili eriala puudutav oli muidugi ettearvatav. Kui mainitakse, et tegelane niisama võtab ühe enam-vähem suvalise aine...

Vendela on 9. klassi õpilane 2000ndate Rootsi mingis linnas. Ta on niuke tubli tüdruku tüüpi tüdruk. Tema parim sõber on Tove. Enamasti hängivad nad koos kahe poisi Loke ja Nilsiga. Tegevuse käivitajaks saab uus klassikaaslane Silja, kes on teistsugune. Julge, mis peamine. Klassi senine hierarhia, mille tipus on Emelie-nimeline tüdruk, pannakse proovile ja mõni klassikaaslane osutub teistsuguseks kui seni arvatud.  Koduses elus mõjutab Vendela perekonda kümmekond aastat tagasi surnud väikevend Anton. Mis tunne siis on, kui sa pole mitte ainult ainuke laps, vaid ka ainuke laps, kes on alles ? Või kui oled teiste seltskonnas alatiseks  see inimene, kelle poeg ära suri. Jätkuvalt tervitan lühikesi avalauseid võõrkeelsetes raamatutes. Pealkirja "Flyga högt" võiks tõlkida umbes "Lennata kõrgelt". Vendelal on vana hea dilemma, et kõrgelt lennates näed rohkem, aga on võimalik ka kõrgelt kukkuda, samas kui pannkoogina maas lamada on turvaline, aga näed ainult ninaesist. Niu...