Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva august, 2012 postitused

Suhvle pealt tuli

Panin Griegi kõlaritest üürgama ja lootsin mõttes, et see on tagasirünnak tolle tümmi eest, mida naabripoiss aeg-ajalt kuulab. Kui kaugele see tegelikult kostis, teab ainult see, kes kaugel kuulis, kui kuulis. Kas ma tundsin ennast nagu see intelligentne naaber (vrdl see oss naaber )? Jah. Bahaha.

Kogemus

Miinuspoolel on see, et pole kuigi kena tõmmata kriipsukesi ega joonistada ristikesi raamatutesse, mis sulle ei kuulu. (+need ära kustutamata jätta) Plusspoolel on see, et hullult äge tunne on, kui võtad raamatukogus riiulist raamatu ja leiad, et seal on need ristid endiselt alles. Aastaid hiljem, I might add . Siin luuletus ühe ristikese juurest. Kui keegi annaks vihje, kust ma saaks selle suure sinise Ott Arderi luuletuste kogumiku osta, siis ma annaks talle oma kõige ilusama nuku.

Sügis!

Muidugi ma tean, et täna on 22. august , aga hommikul välja minnes tuli säärane külma värske õhu pahvakas vastu, et muuks kui sügiseks seda nimetada ei kõlba. Tavaliselt räägitakse seda kevadest ja täitsa tõsilugu, aga miks mitte ei peaks see siis ka sügise kohta käima. Minu mõtetes küll käib. Sest tundub, et iga jumala aasta ma kirjutan seda siia. Kuidas sügis on kõige parem aastaaeg ja kuidas mulle tundub, et sügises olen ma õiges kohas ja kuidas septembri alguses on tihti olla nii hea. Sügisega seoses ka sügiseluulet . Loomulikult käib sügise juurde lahutamatult ka "What season are you?" test. Sest muidu lihtsalt ei saa. Mina, loomulikult, olen talv - suuremat jõulusõpra te keegi lihtsalt ei teagi. Bahhahaa.

Pole loogiline

...aga kas peabki olema? Igal juhul selline asi. Ütleme, et kuulad muusikat, mingit laulu, ja kuulamise ajal otsustad, et tõstaks selle sama laulu faili nt desktopilt muusika kausta. Siis ta ei lase tõsta, vaid ütleb, et ei saa, sest see fail on praegu kasutuses vms. Aga kui tahad kirjale mingit faili manusesse lisada, siis ta laseb vabalt panna mingi faili, mis on samal ajal arvutis lahti. Maitea, minu jaoks need on samad asjad, kuidas siis ühte saab ja teist ei saa? Kui äkki. Võib-olla on nii, et kui ma kirja manusesse panen faili, siis ta paneb sinna viimati salvestatud versiooni. Ehk et kui manuse ära lisan ja siis lahtiolevas failis veel midagi muudan ja salvestan, siis seda muudatust enam see inimene ei näe, kellele faili saadan. Ehk siis on ikka loogiline.

Feist

...oli feisty . Vägagi, võiks öelda. Ilmselt oleks kontsert olnud mõjuvam, kui lauljanna loominguga eelnevalt rohkem kursis oleksin olnud. Teisalt (nagu Liisi Koiksonigi puhul kunagi tähelepaneku tegin), on ka hea, kui lauldakse võõraid laule, sest siis mõtled: "oo, mis hääl" , selle asemel, et muudkui mõelda "see on nii hea laul" . Ja mõtlesingi pidevalt et oo, mis hääl. Sest...oo! Tuttavaid laule oli muidugi ka mitmeid. Ja omanäolisust. Hipsternaistest taustalauljad ja nunnu trummilööja (tegelikult ei näinud hästi, kas oli nunnu, aga nad ütlesid, et on) ja veel mingi mees, kes mängis erinevaid riistu (ja nägi selline välja nagu tüüpilised bändimehed ei näe). Ja Feist ise oli nii pisike. (Tihti juhtub, et keegi, keda kusagilt videost või telekast näed, tundub siuke tavalise inimese suurune ja päriselt on umbes pool sellest.) Toimumiskoht (Kadrioru lossi lilleaed) oli kaunis. Tuuline, aga lilleline ja avar. Muidugi ei saa mainimata jätta ka kuulsaid külalis

Teatrinurk

Nagu pealkiri ütleb, käisin. Teater oli (minu jaoks) keset tühermaad  püsti pandud. Ilus koht tegelikult, eriti ilus siis, kui prožektoritega õigetesse kohtadesse valgust näidata.See, kuidas etenduse plats välja nägi, oli ju ka kaunis mõnus. Ja mulle meeldib, kui etendus toimub mitmel tasandil (praegusel juhul nö alumisel ja ülemisel korrusel, lisaks ees- ja tagaplaanil), siis on küll raskem jälgida, mida mingi tegelane teeb samal ajal, kui mingi teine tegelane teeb midagi muud, aga see-eest on ka huvitavam. Etendus oli "Opus Geographicum ehk Naised valitsevad maailma" (või oli see vastupidi?). Mina mõtlesin, et see on mingi tõsine värk. Draama. Nägin kuulutust ja mõtlesin, et on tõsine, ja kujutasin millegipärast üldse ette, et Ivar Põllu on teatritegijana kuidagi ilgelt tõsine. Aga võta näpust, huumorit sai õige palju. Sisu mulle ka väga meeldis. Või noh, see, mida minu jaoks selle värgiga oli mõeldud. Mõtlemapanev. Naised ja mehed ja maailm, naiste maailm ja meeste m