Otse põhisisu juurde

Telefonipäev?

Lugu järgmine.Kui Mailit poleks mulle täna kella 11.30 paiku sõnumit saatnud, kui hea meel tal on, et ma olemas olen, oleks mina rahus edasi maganud ja kooli Nõukogude Liidu matustele poleks ilmselt jõudnudki.Aga sedapuhku läks nii. Nii et aitäh Mailitile endale ka:)
Kui ma siis oma hommikust helbekaussi tühjendama olin asunud, ise samal ajal teise käega sõnumit trükkides,juhtus säärane asi, et tilgake piima hüppas telefoni klahvi "2" vahele. Olles kuulnud, et sellised asjad telefonidele just eriti hästi ei mõju, ja soovides ka edaspidi number 2 kasutada, otsustasin telefoni veidi lammutada ja asja ilusti ära kuivatada. Kui olin ta suure pusimise peale mitmeks tükiks teha suutnud( pole just suurem tehnikasõber nagu teada), avanes mulle päris kole pilt. Minu väike kuldne telefon ( mis on kuldne muide ainult sellepärast, et Merilin ta välja valis) oli seestpoolt must! Kole kohe! Ja siis ma otsustasingi, et 16.mai on alates sellest aastast telefonipäev. See tähendab, et kui ühelgi muul päeval aastas ei tule pähe telefoni puhastada, siis 16.mail ehk võiks. Niisiis, lisaks ninapäevale on nüüd ka telefonipäev olemas.
Unenäod on ilmselt väga huvitav uurimisvaldkond.Täna öösel nägin ma ka midagi unes, muidugi unustasin selle hetk peale ärkamist ära.Aga see polegi oluline.Oluline on, et see, mida ma unes nägin, pidi olema midagi head.Sest veel mitu tundi oli nii mõnus tunne. Kummaliselt mõnus- tead, et midagi nii head oli ja ikka on hea, aga samas ei tea, mis see täpselt oli.
Paraku on unenägudel vastupidine efekt ka, st kui midagi halba oled unes näinud, siis on veel natuke aega selline tunne nagu oleks "Tantsija pimeduses" filmi vaadanud.
Keegi vist jälle ei nõustu, et täna on ilus ilm.Tegelikult ma ise ka ei nõustu vist.Lihtsalt mulle meeldib see ilm.Vist on mingi sarnane asi nagu selle unenäovärgiga, et täpselt ei tea, aga see ilm meenutab mingit perioodi minu elus, mis on juba läbi, aga mis oli väga hea.Ja nurmenukud tulevad ka seoses selle ilmaga meelde.Neil on tegelikul hästi hea lõhn, kuigi inimesed paistavad harva teadvat, et neil üldse mingi lõhn on.
Kuidas sellist inimest nimetatakse, kes otsustab asjade meeldivuse üle nende lõhna üle? Mina natuke otsustan.Lillede puhul. Kuidas muidu seletada fakti, et nartsissid, maikellukesed, sirelid, nurmenukud ja tulbid on nii head, et kole kohe. Tulpide lõhn vist paljudele ei meeldi. Mulle nii meeldib! Nagu värske rohu lõhn või midagi sellist. Igal juhul, siit järjekordne üleskutse: "Kui sa tuled, too mul lilli..." ;) Kurki ja tilli võib alati ka tuua muidugi.

Nõukogude Liit on ka seks korraks maha maetud.Loodetavasti saab peale kurjakuulutavat kuupäeva 6.06.2006 tema haual ka tantsu lüüa...:)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...