Otse põhisisu juurde

Telefonipäev?

Lugu järgmine.Kui Mailit poleks mulle täna kella 11.30 paiku sõnumit saatnud, kui hea meel tal on, et ma olemas olen, oleks mina rahus edasi maganud ja kooli Nõukogude Liidu matustele poleks ilmselt jõudnudki.Aga sedapuhku läks nii. Nii et aitäh Mailitile endale ka:)
Kui ma siis oma hommikust helbekaussi tühjendama olin asunud, ise samal ajal teise käega sõnumit trükkides,juhtus säärane asi, et tilgake piima hüppas telefoni klahvi "2" vahele. Olles kuulnud, et sellised asjad telefonidele just eriti hästi ei mõju, ja soovides ka edaspidi number 2 kasutada, otsustasin telefoni veidi lammutada ja asja ilusti ära kuivatada. Kui olin ta suure pusimise peale mitmeks tükiks teha suutnud( pole just suurem tehnikasõber nagu teada), avanes mulle päris kole pilt. Minu väike kuldne telefon ( mis on kuldne muide ainult sellepärast, et Merilin ta välja valis) oli seestpoolt must! Kole kohe! Ja siis ma otsustasingi, et 16.mai on alates sellest aastast telefonipäev. See tähendab, et kui ühelgi muul päeval aastas ei tule pähe telefoni puhastada, siis 16.mail ehk võiks. Niisiis, lisaks ninapäevale on nüüd ka telefonipäev olemas.
Unenäod on ilmselt väga huvitav uurimisvaldkond.Täna öösel nägin ma ka midagi unes, muidugi unustasin selle hetk peale ärkamist ära.Aga see polegi oluline.Oluline on, et see, mida ma unes nägin, pidi olema midagi head.Sest veel mitu tundi oli nii mõnus tunne. Kummaliselt mõnus- tead, et midagi nii head oli ja ikka on hea, aga samas ei tea, mis see täpselt oli.
Paraku on unenägudel vastupidine efekt ka, st kui midagi halba oled unes näinud, siis on veel natuke aega selline tunne nagu oleks "Tantsija pimeduses" filmi vaadanud.
Keegi vist jälle ei nõustu, et täna on ilus ilm.Tegelikult ma ise ka ei nõustu vist.Lihtsalt mulle meeldib see ilm.Vist on mingi sarnane asi nagu selle unenäovärgiga, et täpselt ei tea, aga see ilm meenutab mingit perioodi minu elus, mis on juba läbi, aga mis oli väga hea.Ja nurmenukud tulevad ka seoses selle ilmaga meelde.Neil on tegelikul hästi hea lõhn, kuigi inimesed paistavad harva teadvat, et neil üldse mingi lõhn on.
Kuidas sellist inimest nimetatakse, kes otsustab asjade meeldivuse üle nende lõhna üle? Mina natuke otsustan.Lillede puhul. Kuidas muidu seletada fakti, et nartsissid, maikellukesed, sirelid, nurmenukud ja tulbid on nii head, et kole kohe. Tulpide lõhn vist paljudele ei meeldi. Mulle nii meeldib! Nagu värske rohu lõhn või midagi sellist. Igal juhul, siit järjekordne üleskutse: "Kui sa tuled, too mul lilli..." ;) Kurki ja tilli võib alati ka tuua muidugi.

Nõukogude Liit on ka seks korraks maha maetud.Loodetavasti saab peale kurjakuulutavat kuupäeva 6.06.2006 tema haual ka tantsu lüüa...:)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...