Otse põhisisu juurde

Telefonipäev?

Lugu järgmine.Kui Mailit poleks mulle täna kella 11.30 paiku sõnumit saatnud, kui hea meel tal on, et ma olemas olen, oleks mina rahus edasi maganud ja kooli Nõukogude Liidu matustele poleks ilmselt jõudnudki.Aga sedapuhku läks nii. Nii et aitäh Mailitile endale ka:)
Kui ma siis oma hommikust helbekaussi tühjendama olin asunud, ise samal ajal teise käega sõnumit trükkides,juhtus säärane asi, et tilgake piima hüppas telefoni klahvi "2" vahele. Olles kuulnud, et sellised asjad telefonidele just eriti hästi ei mõju, ja soovides ka edaspidi number 2 kasutada, otsustasin telefoni veidi lammutada ja asja ilusti ära kuivatada. Kui olin ta suure pusimise peale mitmeks tükiks teha suutnud( pole just suurem tehnikasõber nagu teada), avanes mulle päris kole pilt. Minu väike kuldne telefon ( mis on kuldne muide ainult sellepärast, et Merilin ta välja valis) oli seestpoolt must! Kole kohe! Ja siis ma otsustasingi, et 16.mai on alates sellest aastast telefonipäev. See tähendab, et kui ühelgi muul päeval aastas ei tule pähe telefoni puhastada, siis 16.mail ehk võiks. Niisiis, lisaks ninapäevale on nüüd ka telefonipäev olemas.
Unenäod on ilmselt väga huvitav uurimisvaldkond.Täna öösel nägin ma ka midagi unes, muidugi unustasin selle hetk peale ärkamist ära.Aga see polegi oluline.Oluline on, et see, mida ma unes nägin, pidi olema midagi head.Sest veel mitu tundi oli nii mõnus tunne. Kummaliselt mõnus- tead, et midagi nii head oli ja ikka on hea, aga samas ei tea, mis see täpselt oli.
Paraku on unenägudel vastupidine efekt ka, st kui midagi halba oled unes näinud, siis on veel natuke aega selline tunne nagu oleks "Tantsija pimeduses" filmi vaadanud.
Keegi vist jälle ei nõustu, et täna on ilus ilm.Tegelikult ma ise ka ei nõustu vist.Lihtsalt mulle meeldib see ilm.Vist on mingi sarnane asi nagu selle unenäovärgiga, et täpselt ei tea, aga see ilm meenutab mingit perioodi minu elus, mis on juba läbi, aga mis oli väga hea.Ja nurmenukud tulevad ka seoses selle ilmaga meelde.Neil on tegelikul hästi hea lõhn, kuigi inimesed paistavad harva teadvat, et neil üldse mingi lõhn on.
Kuidas sellist inimest nimetatakse, kes otsustab asjade meeldivuse üle nende lõhna üle? Mina natuke otsustan.Lillede puhul. Kuidas muidu seletada fakti, et nartsissid, maikellukesed, sirelid, nurmenukud ja tulbid on nii head, et kole kohe. Tulpide lõhn vist paljudele ei meeldi. Mulle nii meeldib! Nagu värske rohu lõhn või midagi sellist. Igal juhul, siit järjekordne üleskutse: "Kui sa tuled, too mul lilli..." ;) Kurki ja tilli võib alati ka tuua muidugi.

Nõukogude Liit on ka seks korraks maha maetud.Loodetavasti saab peale kurjakuulutavat kuupäeva 6.06.2006 tema haual ka tantsu lüüa...:)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...