Otse põhisisu juurde

Telefonipäev?

Lugu järgmine.Kui Mailit poleks mulle täna kella 11.30 paiku sõnumit saatnud, kui hea meel tal on, et ma olemas olen, oleks mina rahus edasi maganud ja kooli Nõukogude Liidu matustele poleks ilmselt jõudnudki.Aga sedapuhku läks nii. Nii et aitäh Mailitile endale ka:)
Kui ma siis oma hommikust helbekaussi tühjendama olin asunud, ise samal ajal teise käega sõnumit trükkides,juhtus säärane asi, et tilgake piima hüppas telefoni klahvi "2" vahele. Olles kuulnud, et sellised asjad telefonidele just eriti hästi ei mõju, ja soovides ka edaspidi number 2 kasutada, otsustasin telefoni veidi lammutada ja asja ilusti ära kuivatada. Kui olin ta suure pusimise peale mitmeks tükiks teha suutnud( pole just suurem tehnikasõber nagu teada), avanes mulle päris kole pilt. Minu väike kuldne telefon ( mis on kuldne muide ainult sellepärast, et Merilin ta välja valis) oli seestpoolt must! Kole kohe! Ja siis ma otsustasingi, et 16.mai on alates sellest aastast telefonipäev. See tähendab, et kui ühelgi muul päeval aastas ei tule pähe telefoni puhastada, siis 16.mail ehk võiks. Niisiis, lisaks ninapäevale on nüüd ka telefonipäev olemas.
Unenäod on ilmselt väga huvitav uurimisvaldkond.Täna öösel nägin ma ka midagi unes, muidugi unustasin selle hetk peale ärkamist ära.Aga see polegi oluline.Oluline on, et see, mida ma unes nägin, pidi olema midagi head.Sest veel mitu tundi oli nii mõnus tunne. Kummaliselt mõnus- tead, et midagi nii head oli ja ikka on hea, aga samas ei tea, mis see täpselt oli.
Paraku on unenägudel vastupidine efekt ka, st kui midagi halba oled unes näinud, siis on veel natuke aega selline tunne nagu oleks "Tantsija pimeduses" filmi vaadanud.
Keegi vist jälle ei nõustu, et täna on ilus ilm.Tegelikult ma ise ka ei nõustu vist.Lihtsalt mulle meeldib see ilm.Vist on mingi sarnane asi nagu selle unenäovärgiga, et täpselt ei tea, aga see ilm meenutab mingit perioodi minu elus, mis on juba läbi, aga mis oli väga hea.Ja nurmenukud tulevad ka seoses selle ilmaga meelde.Neil on tegelikul hästi hea lõhn, kuigi inimesed paistavad harva teadvat, et neil üldse mingi lõhn on.
Kuidas sellist inimest nimetatakse, kes otsustab asjade meeldivuse üle nende lõhna üle? Mina natuke otsustan.Lillede puhul. Kuidas muidu seletada fakti, et nartsissid, maikellukesed, sirelid, nurmenukud ja tulbid on nii head, et kole kohe. Tulpide lõhn vist paljudele ei meeldi. Mulle nii meeldib! Nagu värske rohu lõhn või midagi sellist. Igal juhul, siit järjekordne üleskutse: "Kui sa tuled, too mul lilli..." ;) Kurki ja tilli võib alati ka tuua muidugi.

Nõukogude Liit on ka seks korraks maha maetud.Loodetavasti saab peale kurjakuulutavat kuupäeva 6.06.2006 tema haual ka tantsu lüüa...:)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...