neljapäev, 25. august 2016

Kehade mets

Veel enne, kui sünnipäevasiil mulle e-lugeri tõi, alustasin Jim Ashilevi raamatu "Kehade mets" lugemist paberil. Nüüd tuli ta viimaks lõpuni lugeda, sest tagastamistähtaeg hakkas peale suruma. Mitte et igav raamat oleks olnud, kindlasti mitte. Oli humoorikas, isegi mina naersin mõne koha peal.

Inglise keeles öeldakse selliste raamatute kohta vist coming of age novels. Jah, see oli ka täiskasvamise raamat. Algul poiss rääkis lapsepõlvest, siis vahepeal käis keskkoolis ja lõpus jõudis ülikooli välja. Selle aja jooksul oli tal mitmeid erinevaid suhteid tütarlastega. Siiski polnud see mingi naistekas, kus kirjeldatakse ainult poiste ja tüdrukute vahelisi suhteid. Poiss kirjutas enda vaatenurgast, olles väga aus ja keeleliselt vaimukas.

Võib-olla see ausus läheb mõne lugeja jaoks üle hea maitse piiri ja võib-olla see keeleline vaimukus hakkab mõnele lugejale originaalitsemisena tunduma. Mulle küll paistis, et kirjutajal oli kohati vaja  oma keelelist võimekust (enam kui muud) demonstreerida. Aga see ei häirinud liiga paljude kohtade peal.

Kui ma nüüd asjast ikka õigesti aru sain, oli raamatu sisuline point päris huvitav. Noormees otsis lähedust, aga oli endal fantaasiaga lati nii kõrgele seadnud, et reaalsus kippus kõvasti alla jääma. Ma ei tea, kas see asjaolu raamatu lõpuks muutus, lõpp jäi minu meelest lahtiseks. Lahtised lõpud mulle enamasti meeldivad. (Kuigi vahel on ka tore lugeda, kuidas nad igavesti õnnelikult elasid.)

Hakkasin raamatut lugema mõõduka eelarvamusega, oodates, et tuleb midagi sellist, mida üks ringkond tunneb pisikeste pisaratena. (Enda intelligentsuse, vaimukuse, keeleliste oskuste jms demonstreerimiseks kirjutatud raamat.) Asi polnud sootuks nii hull ja mulle meeldis kokkuvõttes täitsa palju. Isegi naersin mitu korda, nagu öeldud.

Kuigi täiskasvamise raamatute sisu on olenemata ajast üsna ühesugune (sest täiskasvamine on protsess, kus läbitakse sarnased etapid), oli endal täitsa huvitav lugedes mingite suvaliste detailide järgi aru saada, kuidas see on uue põlvkonna raamat. Siin olid keskkooliõpilastel Facebook ja mobiiltelefon, räägiti ajast, kus juba peaaegu kõigil on kodus internetiühendus ja kinos jooksnud filmis mängis Johnny Depp Willy Wonkat. Minul seostuvad need asjad ülikooliajaga, muud midagi.

Mingi koha peal oli umbes leheküljepikkune lihtne rootsikeelne dialoog, millest ma enda suureks rõõmuks aru sain. Rääkides soovist keelelist võimekust demonstreerida. 

See on nii 3,5-punktine raamat, et panin sellele Goodreadsis kõigepealt kolm tärni, siis muutsin neljaks ja siis jälle kolmeks tagasi. Ei saa poolt punkti avansiks. Kirjuta veel üks raamat, siis saad.

neljapäev, 11. august 2016

Bernadotte'ide kuningannad #7 - Louise

Louise Alexandra Marie Irene
Mountbatten
Järjekordne Louise sündis Saksamaal 1889.aastal. Isa oli tal Battenbergi prints ja ema Hesse printsess. Louise'i emapoolne tädi oli Venemaa viimane tsarinna Alexandra. Louise'il endal oli üks õde ja kaks venda. Nende lapsepõlv möödus seoses sõjaväelasest isa tööga mitmes erinevas Briti impeeriumi valduses.

1914.aastal läks Louise koos emaga Venemaale külla. Reis aga väga pikaks ei kujunenud, sest sõda algas ja Louise'i ema pidi oma kullakukrut kergendama, et Haapsalust paadiga neutraalsesse Rootsi sõita. (Näe, ometi saab Eestit ka mainida.) Rootsis ööbiti kohaliku kroonprintsipaari pool (paari meespoolest sai hiljem Louise'i abikaasa, aga natuke läks veel aega).

Sõja ajal töötas Louise mitmes Prantsuse sõjaväehaiglas õena. Kui sõda lõppes, oli ta 29-aastane vallaline naine Londonis. Tolle aja mõistes hakkas vist juba natuke vanatüdruku poole kiskuma. Mitte et tal austajaid poleks olnud, aga juhtus kuidagi nii, et kõrgest soost mehed, kellele tema meeldis, ei meeldinud talle, ja need, kes talle meeldisid, olid vanematele vastukarva. Pluss üks mõlemapoolselt sobiv kandidaat sai sõjas hukka.

1923.aastal oli Rootsi kroonprints Gustav Adolf (eelmise postituse Margareti lesk) Londonis käimas ja hakkas Louise'ile silma heitma. Kuigi Louise oli nooremana lubanud, et tema ühegi kuninga ega lesega ei abiellu, võttis ta Gustav Adolfi kosjad siiski vastu.(Gustav Adolfi esimene abikaasa Margaret oli muide Louise'i vanaonu tütar, nii et mitte kõige kaugem sugulane.)

Louise'i kihlakleit. Tahaks endale ka,
tundub selline mõnus hõlst.

Kuna Louise'i käsitleti Briti kuningakoja liikmena, sõlmiti tema abiellumisega seoses Suurbritannia ja Rootsi vahel lausa suurejooneline leping. Pulmad toimusid samal 1923.aastal Londonis, Inglise kuningas George V (Louise'i vanaonu poeg) oli ka kohal.

1925.aastal sündis surnult Louise'i ainus laps. Selle kohta, kuidas ta oma mehe eelmisest abielust sündinud 5 lapsega läbi sai, ei räägi wiki midagi.  Kui ta 1923 neile kasuemaks tuli, oli vanim laps 17-aastane ja noorim 7-aastane. Huvitaval kombel oli nii Louise'i kui tema kasulaste vanavanaema ei keegi muu kui Inglise kuninganna Victoria.

1930.aastal, kui Rootsi senine kuninganna Victoria suri, pandi Louise'i õlule kõik riigi esimese naise ülesanded (tiitli poolest jäi ta siiski kroonprintsessiks, sest vana kuningas oli elus ja kuningas edasi). See tähendas peamiselt igasuguste heategevusorganisatsioonide või meditsiiniga seotud asutuste patrooniks olemist. Louise'i jaoks oli see algul pisut harjumatu, sest oma abielueelses elus oli ta pigem praktilisema töö tegija olnud.

Louise'i rõivastus 1937.aasta George VI kroonimispidustusteks
Inglismaal. Ja siis veel ühed kingad, sest need olid lihtsalt ilusad.

II maailmasõja ajal oli Louise Punase Risti juures aktiivne tegelane, samuti tegeles (neutraalse riigi esindajana) sõjas vastaspooltele sattunud perede ja sõprade sõnumite vahendamisega.

1950.aastal suri kuningas Gustav V ja kuningaks sai Louise'i abikaasa Gustav VI Adolfi nime all. Louise ise oli seega nüüd kuninganna. Aga ta ei arvanud ennast seetõttu kuidagi erilisemaks ega oodanud ka teistelt seda arvamist. Pigem oli ta moodsate vaadetega naine, kes arvas, et kuninglikke tegelasi ei pea ette ja taha kummardama.

Kuningas ja kuninganna-
täitsa tavalised

Maitea, kui palju rootslased oma kuningannat imetlesid, aga Louise ise arvas, et rootslased on üks kõige vähem vulgaarseid rahvaid ja et rootsi naistes on (olenemata seisusest) mingi loomulik väärikus. Ühtlasi arvas ta, et naised on vaimsete võimete poolest meestega igati võrdsed ja väärivad võrdseid võimalusi.

Mõned Louise'i käekotid umbes
20.sajandi keskpaigast.

Louise'i viimane avalik ülesastumine oli 1964.aasta detsembris Nobeli preemiate jagamisel. Ta suri märtsis 1965.

Hiljuti 95-aastaseks saanud Elizabeth II abikaasa prints Philip on selle Louise'i õepoeg. Hämmastavad need suguvõsarägastikud.

Mitmeid pilte sain taas Livrustkammareni lehelt.

teisipäev, 9. august 2016

1996

Tänavu möödub 1996.aastast 20 aastat. Et end tõeliselt vanana tunda ja mõelda "oi, aga see laul ju alles oli, kuidas küll on see juba 20 aastat vana", otsisin välja mõningaid kuulsaid laule, mis olid popid 1996.aastal.(Mitmeid neist teadvustasin mina küll mõnevõrra hiljem.)

Siin on korralik kausitäis kuuma nostalgiasuppi:

20. Backstreet Boys -We've got it goin' on - BSB debüütsingel. Muidu nende jamamaid laule, aga video koreograafia on naljakas.
19. Robbie Williams - Freedom - Järgmine debüütsingel. Ja jällegi olid tema hilisemad laulud paremad.
18. Take That - How deep is your love - Valus, Robbie, aga hetkel on Take That tõesti eespool.
17. Lighthouse Family - Lifted - Oli kord selline kena helgete lauludega bänd nagu Lighthouse Family. Neil oli veel toredaid laule, "High" näiteks.
16. Prodigy - Firestarter - Oli omaette nähtus.
15. Michael Jackson - Earth song - Juhib oma dramaatilisel moel tähelepanu mitte kõige valematele asjadele. Uu, ja siin viidjos on kaelkirjakud!
14. Robert Miles and Maria Nayler - One and one - Robert Milesi meloodiline tümm mulle tollal meeldis ja tekitab praegu suurt ajastunostalgiat. Huvitav oli praegu esmakordselt näha, milline näeb välja Maria Nayler.
13. Spice Girls - Say you'll be there - Nad on siin videos kõik nii ägedad.
12. George Michael - Fastlove - Selles laulus on meeleolu, can you feel it baby. 
11. Deep Blue Something - Breakfast at Tiffany's - See võis olla see laul, mis palju kuuldes üle hakkas viskama, aga tundub, et praeguseks on piisavalt aega möödunud ja võib jälle kuulata.
10. Spice Girls - 2 become 1 - Kaunis ballaad 90ndate kastmes. Mulle meeldib see vee peal jooksev video algus. Esmakordselt märkan vist, et video toimub New Yorgis.
9. Spice Girls - Wannabe - Kui lahe bänd oli Spice Girls 1996.aastal. Siis, kui nad esmakordselt Meie Meele esilehel olid ja paljud tüdrukud nende postri oma toa seinale panid.
8. Kula Shaker - Hey Dude - Vähem vananenud laul kui mõned.
7. Oasis - Wonderwall - Mulle meeldib "Wonderwall"
6. Alanis Morissette - Ironic - Vist siiani ei tea kõiki neid elu iroonilisusele viitavaid lauseid, mida siin lauldakse, aga need, mida tean, on head. Ühtlasi meenub üks raamat, kus peategelane soovis endale sellist tüdruksõpra, nagu Alanis laulu "Ironic" videos on.
5. George Michael - Spinning the wheel - Siin laulus, jällegi, on meeleolu, milles viibimise vastu mul midagi poleks.
4. Jamiroquai - Virtual insanity - Jamiroquai oli huvitav nähtus mitmete põnevate lauludega. See on üks kuulsamaid ja oli mul ühtlasi mitu aastat telefonihelinaks.
3. George Michael - Jesus to a child -Huvitav. See on parimaid George Michaeli laule, aga tegelikult maitea, millest siin lauldakse.
2. Björk - It's oh so quiet - Muusikalilikult teatraalne. Ja see oli kunagi šokolaadireklaamis. Ühtlasi selline laul, mida soovitan ise taieldes kaasa laulda.
1. Oasis - Don't look back in anger -Kõigi selle blogi pidajate arvates on see Oasise kõige ägedam laul üldse.

Laulud, mis tabelisse ei pääsenud, aga mida ka 1996.aastal kuuldi: Los del Rio "Macarena", Gina G "Ooh aah just a little bit", Peter Andre "Mysterious girl", Toni Braxton "Unbreak my heart", Celine Dion "Because you loved me", Boyzone "Words", Mariah Carey "Always be my baby".

Tahaks teha ka tabelit Eesti laulude kohta 1996.aastast (sest see oli ju kuldaeg), aga kusagil pole ammendavat nimekirja noist lauludest, mis siis popid olid. (Aastahiti tabel saaks vist kõige lähemale.)

esmaspäev, 8. august 2016

Lubage veel lisada

See punkt jäi eelmisest postitusest maha. Ka midagi, mille peale ma ükspäev mõtlesin.

Seriaalides ja filmides (aga eriti seriaalides, sest need on ajaliselt pikema kestusega) on tihtilugu nii, et kohe alguses kohtub peategelane mingi teise inimesega, kellest saab tema tähtsaim romantiline huviobjekt. Võiks lausa öelda et elu armastus. Asi ongi ju meelega nõnda üles seatud, et vaataja niimoodi arvaks. Ja kui nüüd kunagi hiljem seriaali jooksul ilmub mingi teine inimene, kes tahab ise peategelasega plaani pidada, siis automaatselt mõtled, et see pole tema jaoks see õige, vaid ikka see, kellega ta kohe alguses kohtus. Aga miks see peab nii olema? Miks ei võiks põhiline love interest mängu tulla alles hiljem ja esmane love interest oleks mingi suvakam tegelane? Mulle näiteks väga meeldiks selline revolutsiooniline seebikas, kus peategelased ei lõpetaks sarja omavahel koos, vaid mõlemad erinevate kaaslastega. Kindlasti on selliseid variante ka olemas, lihtsalt valdavalt on teisiti.

Ja siis teine asi, millele ma ka vahepeal mõtlen, on minevikus toimuvate filmide ja seriaalide tegelaste sünniaastad. Noh, et "ENSV" peretütar Pille sünniaasta võiks olla mingi 1969, seega oleks ta praegu hilistes 40ndates. Või nii, et kas Mary "Downton Abbey" seriaalist, kelle sünniaasta oli 1891, elas nii kaua, et näha näiteks 1960-70ndate maailma, kus naised aina enam silma hakkasid paistma. Huvitav, mida ta arvas sellest või mis elu ta ise tol hetkel elas? Kus oli tema poeg George (sünd. 1921), kes sai täisealiseks just siis, kui maailmas sõjaks läks? Sama asja võib muidugi ka ajalooliste isikute puhul mõelda. Et mis sündmused nende eluea sisse jäid.

Muud ma ei tahtnudki öelda.

laupäev, 6. august 2016

Ving +1


  • Ma olen Kaubmaja teistest kõrgemate hindadega nõus peamiselt kahel põhjusel:
    1. seal müüakse ka suuremaid (ja väiksemaid) kingi kui numbrid 38-40
    2. teenindajad on reeglina normaalsemad kui mitmes muus kohas
    Aga kus need normaalsed teenindajad täna olid, kui mina nagu tummfilmikangelane tükk aega iseteeninduspuldiga viibutasin, ostetav kaup juba peaaegu karbist välja voolamas (sest otseloomulikult oli triipkoodi sisaldav silt pandud karbile tagurpidi).
    Kus nad ikka olid, kassades olid, sest seal olid järjekorrad. (Järjekordade pärast ma ju iseteenindust kasutada otsustasingi.) Nojah, lõpuks seisin ikka ka mina järjekorras, sest kaua sa vehid selle puldiga. Iseteeninduse eest vastutav müüja silkas siia-sinna kusagil mujal. Võib-olla oleks olnud minu asi teda taga ajada, võib-olla tõesti. Õnneks mul oli bussini piisavalt aega, nii et see nusperdamine bussist maha ei jätnud, aga kui oleks jätnud ma ütlen. Kui oleks jätnud.

    Ja seda nad, sindrinahad, ka ei tea, et kui tegemist on alla 40-aastase naisterahvaga, tuleb talle öelda preili. (Juhul, kui sa kindlalt ei tea, kas ta on proua või preili.) Sest isegi juhul, kui mööda paned ja tegemist prouaga on, siis ta rõõmustab, et teda nii nooreks peeti. Mida kurja olin ma teinud, et mulle sealsamas Kaubamaja iseteeninduse ostukontrollis ükspäev proua öeldi? Ah? Ah?
  • Kas pole mitte ilmselge, et kui kaks söögikohta asuvad täiesti kõrvuti, peavad nendes töötavad teenindajad olema veel paremad teenindajad kui nad tavaliselt oleksid? OTSENE konkurents ju. Kuidas siis ühe söögikoha teenindajad saavad endale lubada mõtteviisi olulistest ja vähemolulistest klientidest, külma kala näoga suhtlemist, arve mitte lauda toomist (kui oled konkreetselt seda küsinud). Minu arvates nad seda lubada ei saa, eriti vaadates, et nende kõrval asuv söögikoht on misiganes kellaajal rohkem rahvast täis kui nende asutus. 
  • Kas keegi seletaks, mida paganat tähendab lausejupp "kui igatseda loodab meel"? Ma saan kõigist sõnadest aru ja hästi mõeldes on sellel asjal isegi ehk tähendus sees, aga miks peaks üks meel lootma igatseda? Kas meele loomuses pole just soov mitte igatseda? Maitea. Mulle kõlab see nii, nagu ma oleks teinud halva otsuse luuletama hakata ja mingi arutu sõnaderea pastakast välja imenud. Ma pole ka selle nutuse laulu suurem fänn, kui ta kuskilt kostab, panen hääletu peale. 
  • Viimasena üks huvitav asjaolu. Välismaa mussi puhul, mida kuulan, ei tea ma tihtipeale isegi bändi kuuluvate muusikute nimesid, rääkimata nende välimusest või tegudest. Oluline on, et mulle meeldib muusika ise. Eesti muusika puhul on selline asi peaaegu võimatu. Iga lauljat oled kas telekas näinud või kusagil ajakirjas vms ja sul on temast mingi mulje. Minu probleem ongi hetkel selles, et on üks laulja, kellel on lahe hääl ja mitu täitsa kobedat laulu, aga ta ise isikuna tundub suhteliselt selline mina ja maailm tüüpi õhku täis kuju. Ja mida ma saan teha, see arvamus temast ei tekita soovi tema laule kuulata, kuigi need on ju head lood. Kas see peaks teisiti olema?

    Seesama asi kusagil järgmisel tasandil viib küsimuseni, kas näiteks mingi koleda kurjategija suurepärane armastusluule on vähemväärtuslik kui perfektse taustaga kaunishinge oma? Ehk lihtsalt öeldes- kas ainult looming on oluline või looja ka? Kusjuures seda me isegi arutasime kusagil loengus kunagi. Oli mingi koolkond, kes arvas, et looming ja looja on lahutamatult seotud, ja mingi teine seltskond, kus arvati, et kui looja on loomingu ära loonud, siis hakkab see oma elu elama ja loojal pole selle üle enam mingit õigust ega võimu, kesiganes võib seda tõlgendada kuidasiganes. Tundub, et tuleb pool valida.