kolmapäev, 27. aprill 2016

Aprilli lemmikud

See blogi siin pole raamatublogi ega kokandusblogi ega fotoblogi jne. Kui tahta teda kuhugi rühma panna, siis äärmisel juhul oleks ehk elustiiliblogiga tegemist. Huvitav kategooria, eksole. Nüüd tulebki üks postitus, mis elustiiliblogisse sobib. Aprilli lemmikud minu tõlgenduses on sihukesed asjad, millega aprillis meeldejäävalt kokku puutusin.

Lilled
Kevadlilled on lillede hulgas kõige meeleolukamad. Tulbid, nartsissid, sinililled. Praegu näen ühte suurt lilleseadet, kus on omavahel kaunilt ja hoogsalt kokku pandud krüsanteemid, liiliad, tulbid, gerberad ja mingid tillukeste valgete õitega lilled. Pea peab olema lahti, et uskuda mingite lillede kokkusobivust piisavalt, et hakata neid üldse kokku sättima. Muide, kui edevale mehele on vaja lillli kinkida, siis tuleb roosid võtta. Ükspäev kuulsin.

Telesaade 
Mina näiteks mängin reedeti "Kuldvillakut" kodus kaasa ja see on väga tore. Stuudiomängus ilmselt oleksin vilets, sest seal on kaks konkurenti ja rambivalgus.Ise saab ka kuldvillakuid lihtsasti luua, näiteks siin.

Raamat - Kajsa Ingemarsson "Väikesed kollased sidrunid"
Pole veel lõpuni lugenud, aga mulle meeldib, et seal toimub tegevus Stockholmis ja vahepeal mainitakse tegevuse sees ka tänavanimesid. Siis saab google mapsist järgi vaadata, mis koht on. Muidu olevat see raamat olnud müüduim raamat Rootsis mingil aastal. Sisu poolest on lihtsasti loetav naistekas.

Kohvik
Gustav võib olla ilusam nimi, aga Werner on iseenesest palju mõnusam. (Hm. Lugesin just, et selle Pirogovi hotelli nimeks saab Lydia. Huvitav, kas see on tasakaalustamaks kesklinnas asuvaid mehenimedega asutusi.)

Muusika
Mingi kord kaupsist väljudes kuulsin seal välisukse juures Norah Jonesi. Sellest ajast on mul desktopil meeldetuletus Norah Jonesi kuulata. Vahepeal ei tulnud lihtsalt meelde. Eelmine nädal kuulasin ka paari kuulsat laulu. "Don't know why" ja "Come away with me" ja "The Story" (filmist "Minu mustikakarva ööd").


Toit
Sellest on küll mitu aastat möödas ja pole mingit seost aprilliga, aga järsku tuli meelde, et kunagi oli Farmil väga hea kodujuust hapukoore ja maitserohelisega. Juba siis, kui seda veel tehti, sai seda osta enam-vähem Konsumist ainult, ja nüüd ei tehta enam üldse juba ammu :(

Viimati oli ta sihukeses pakis,
enne seda oli veel üks teistsugune
ümmargune pakk.

Seriaal 
"Sõbrad" on sihuke seriaal, mida praegu vaatan ja kus esinevate naljade peale vahepeal täitsa naeran. Vahepeal on aga järgmised laused ettearvatavad. Ühtlasi on huvitav tõdeda, et kui "Sõpru" mitte telekast koos reklaamiga vaadata, on ühe osa pikkus ainult mingi 22 minutit. Chandler M. Bing ftw.

Tööriist - Emaze
See on veel üks  internetiavarustes olev võimalus esitlusi teha. Lahe selle poolest, et seal saab esitlusi teha 3D-efektiga. Noh näiteks saad sihukese esitluse teha, mis liigub ringi galeriis ja iga slaid on üks maal seinal vms.

Arhitektuur (või veel üks raamat)
Ei, mitte uus Kvartal, vaid üks hiigelraamat, mille raamatupoe soodusmüügilt võileivahinna eest soetasin. "1000 lossi, kindlust ja paleed". Midagi ajaloo- või arhitektuurihuvilisele või lihtsalt sisemisele printsessile. Kirjasõnalise osa poolest seda raamatut just väga ei soovita, sest autor vahepeal suht udutab ja ajab mingit imelikku luulelist juttu, aga muidu on iga raamat, kus 1000 mõne valdkonna näidet sees, ju päris hea "andmebaas".

Tegevus - värvimine (pliiatsite, vildikatega)
Olen juba enam kui 10 aastat värvimissõber olnud, seega praegune värviraamatute hullus pole mulle ahaa-elamuseks, pigem on lihtsalt tore, et äkki värviraamatute valik nii palju suurem on. Laste värviraamatute koha on nagunii kleepsuraamatud suuresti üle võtnud. Võib-olla ma olen vanakooli ülemõtleja, aga kartus tuleb, et varsti lapsed oskavad ainult klaviatuuril kirjutada ja pliiatsit käes hoida ei suuda.

Mäng - Scrabble
Ausalt öelda meeldib mulle Scrabble'it kõige rohkem mängida iseendaga, siis tean kindlalt, mis on mängimise eesmärk. Pole oluline iga hinna eest midagi 3x sõna peale ära suruda, vaid mängu õnnestumist näitab pigem pikkade sõnade hulk mängulaual ja see, kui mäng peldikusse ei jookse, vaid mängulaual kaunilt hargneb. Aga muidugi võib vahepeal ka punktide peale mängida, on ka tore.

reede, 1. aprill 2016

See otsekohese pealkirjaga raamat

Mõtlesin, et peaks vahepeal mingist raamatust kirjutama. Mõnda aega tagasi lugesin Mart Sanderi raamatut "Litsid". Enne lugemist nähtud kommentaarid ütlesid, et ära suhtu raamatusse eelarvamusega autori ega kaanepildi põhjal. Maitea, kuidas sellega mul oli, aga raamatust oli tegelikult aru saada küll, et autoriks on silmaringiga inimene (mida oli härra Sandrist põhjust juba eelnevalt arvata).

Raamatu üsna otsene pealkiri tekitas enne lugemist mõtte, et ehk on tegemist üsna...eee...maise sisuga raamatuga. Tegelikult oli hoopis pigem sihuke ühiskonnaolusid kirjeldav. Tegevus toimus küll lõbumajas, aga tegemist oli omalaadsete seas ühe kõige korralikuma asutusega (kui üldse nii öelda saab), mida töötajad ise härrasteklubiks nimetasid. Ausalt öeldes oleks seda maist sisu täitsa võinud seal olla, äkki oleks olnud humoorikas (arvestades, et autor on oma tavapärases kõnepruugis üsna teravkeelne ja -meelne).

Suurimat rolli mängis tegelikult tegevusaeg (1939 II poolest kuni 1941 päris alguseni). Maailmas ja Eestis toimusid ses vahemikus nii suured ja murrangulised sündmused, et need võtsid raamatu kohati üle- kohati läks asi nagu rohkem ajalooraamatuks kätte. Huvitav oli ikka - kui vähegi lähiajalooga kursis olla, siis sai aru küll, mis värk käis. Küll muutus vahepeal natuke häirivaks see, et näidati tegelaste seost justkui liiga suurte ajaloosündmustega. Või pigem- mingite suvaliste tegelaste roll ajaloosündmustes tundus liiga suur. Eks see ütlus ole ka olemas, et suvalised inimesed teevadki ajalugu, aga nomaitea.

Tegelasi oli mitmesuguseid ja huvitavaid: kunagisest paruniprouast nüüdseks härrasteklubi perenaiseks saanud naine, õnnetu looga baltisaksa päritolu peretütar, jõukamapoolset päritolu eestlanna, kelle jaoks härrasteklubis töötamine oli pigem põnev võimalus kui sundvalik jt. Samas tegelaste sisemaailma väga ei avatud, tähelepanu koondus suuresti ainult sündmustele.

Päris kena raamat siiski. Minevikus toimuva tegevusega raamatute puhul on alati huvitav jälgida, kuidas kujutatakse tegelaste reaktsioone mingitele sündmustele. Mina praegu lugedes juba tean, milline mõne sündmuse tähtsus oli ja kuidas see nö suurde pilti asetub, aga kaasaegse inimese (antud juhul tegelase) jaoks oli tegemist lihtsalt mingi asjaga, mis ühel päeval juhtus ja millest ta võib-olla ajalehest luges. Normaalne.